Beebiga Seishellidele

Jaanuarikuu viimasel päeval alustasime oma teekonnaga lumisest Tallinnast päikeselistele Seishellidele. Meie esimene lend helsingisse kestis 30 minutit ning Sofi oli ààrmiselt eeskujulik beebi. Helsingi lennujaamas otsisime ülesse minu lemmikkohviku Starbucksi ja läksime sinna kohvi/kooki nautima ning jäime oma Doha lendu ootama. Järgmised lennud olid meil Qatar airwaysiga ja ma pean nôustuma sellega,et tegemist on tôesti ühe maailma parima lennufirmaga. Lennukid olid mugavad, teenindus oli väga hea, süüa/juua pakuti tihti ning see oli isegi väga maitsev. Neil oli isegi spetsiaalne toit beebidele, mida me sel korral siiski veel ei katsetanud. Sofi sõi kodus putru ja meil olid juurikad ning mitmesugused kuivikud/näksid ning pirnipüreed kaasas.

Helsingi Doha lend, mis kestis umbes 6,5h läks üle ootuste hästi, Sofi magas enamuse lennuajast maha ning ülevaloleku aja oli rahulik ja rôômus.

 Ainuke negatiivne asi oli minu tagumik mis pidevalt ära suri kuna pidin sundasendis olema, sest laps magas mu süles. Nii ma siis muudkui nihelesin ja üritasin oma olemist mugavamaks sättida.
Doha lennujaam oli minu jaoks veidi hirmutav, suured inimmassid keset ööd, tohutul hulgal erinevaid kultuure ning pead pòòritama panevalt suur lennujaam kus tekkis tunne nagu oleks ajas edasi rànnanud. 

Lend Seishellidele kestis 4,5h, Sofi jäi kohe magama kui lennukis kohad sisse vôtsime ja ärkas 30 minutit enne maandumist väga heas tujus. Maale minek käis kiiresti, sest sisenemise jaoks vajalikud dokumendid saime juba lennukis ära täita. Kui kohvrid kätte saime oli ühel neist rist peale tômmatud ning julgestustöötaja kutsus meid kôrvale et kott läbi otsida. Sofi juurikad konfiskeeriti ning meie nimed pandi kirja. Mis siis ikka, lootsime et toidupoest saame uued ja ônneks saimegi. Olime endale lennujaama transfeeri vastu tellinud ning meie rôômuks ta ootaski meid sildiga ja oli igati sôbralik mees. Sôit hotelli polnud ônneks pikk ning ôigepea jôudsime meie esimesse majutuskohta eedeni saarele. Tegemist on erasaarega, mis on valvuri ja tôkkepuuga piiratud. Saarel on villad ja korterid ning imeilusad valge liiva, türkiissinise veega erarannad ainult saareelanike jaoks. Lisaks sellele on imeilusad rohelised troopilised pargid, jahisadamad ning kaubanduskeskus kus asuvad ka restoranid ja kohvikud. Igal saareelanikul oli oma golfiauto millega ringi liigelda, nii ka meil. Nii me siis sõitsime juuksed tuule käes lehvimas ning nautisime saare ilu. Hommikuti einestasime oma terrassil ja õhtuti käisime restoranis ning jätsikohvikutes. 

Päeva jooksul käisime mitu korda rannas, ujusime, päevitasime ja korjasime imeilusaid rannakarpe ja kive. 

Ühel reedel(ilmselt sellelsamal kui Andresel sai kõrini väga kallist ja suhteliselt kehvast toidust) otsis A tripadvisori abiga meile õhtustamiseks restorani. Ja voilaa oligi kohe seal kehvade restoranide nurga taga peidus ja toit maitseski päris hea ning ka hinnad olid talutavad. Lisaks oli meil imeilus vaade jahisadamale kus oli ikka kõiksuguseid paate ning eriti ilus vaade oli 160 miljoni eurone luksusjaht mis kohe seal samas restorani juures parkis. 
Vaatamisväärsusi saarel eriti ei ole, põhiliselt külastatakse teisi saari. Meie otsustasime sel korral saaretrippe mitte ette võtta, sest need tundusid liiga ebamugavad nii väikese lapsega. Natuke me küll käisime ringi ja külastasime botaanikaaeda kus olid hiigelsuured kilpkonnad ja pealinna kus tegime  tururingi ning nägime saart ka taksoga sõites sest pool reisist veetsime me saare teises otsas (kokku kestis meie reis 3nädalat) Avani hotellis.
Seal oli ilus rand, mis küll päris paradiisiranda ei meenutanud, ilus suur hooviala ja kahjuks küllaltki kehv toit. Õnneks taipas A meile õhtusöögid rootsi lauda broneerida ning sealsest valikust võis leida küllaltki häid toite.

Millega siis arvestada kui reisida 10-kuuse beebiga(Kuna meie reis on nii pikk siis sai laps vahepeal 11-kuuseks). 

Uneajad (hea kui nii pikad lennud toimuksid ööune ajal ning ka reisil tuleks võimalikult palju lapse režiimiga arvestada ja ka sellega et ta võib seda reisil muuta).
Kôige kuumemal ajal toas olla. Meie kàisime vahetustega pàevitamas.
Tegevused lastega (hea kui on lastele màngutuba, park kus saab kiikuda jne). Esimeses peatuspaigas oli meil imeilus park ja hotellis oli lastele mängutuba.
Uv riided, sest need kaitsevad päikese eest ja samas on nendega mugav ujuma minna ja ei pea kogu keha kreemitama.

Mütsid (meil oli müts samuti uv kaitsega ja pikema kaelaosaga)
Lapse söök (pakkisime õnneks üsna palju toitu kaasa, sest sealses poes oli väga kehv valik).
Jääda rahulikuks!Ja mitte ainult meeleseisundi mõttes vaid ka planeerida vähem ja vaadata rohkem jooksvalt, sest kunagi ei tea kuidas lapse tuju reisi ajal on.

Sofie ristsed

Juba siis kui ma Sofiet ootasin teadsime me, et tahame lasta ta ristida. Mulle tundus väga erilisena teha seda samal kuupäeval kui me A-ga abiellusime ja samas kohas, mis on meie jaoks nii oluline ja armas. 4 aastat tagasi samas mereäärses kabelis ütlesime me jah, isegi ilm oli sarnane- päikeseline ja tuuline.

Ristimistalituse viis läbi Margit Nirgi, kes on õigupoolest ainuke õpetaja sealkandis ning Sofie ristivanemateks said minu tädi ja tema mees. Ristsete ametlik osa oli ilus, lihtne ja lühike, mis on just sobilik ühele 5 kuusele beebile. Laululehtedelt vaatas vastu vaid üks armas lauluviis, milleks oli väike karjane. Seda ilusat päeva kutsusime koos meiega veetma oma pereliikmed ning ainuõige valikuna tundus õhtustada Vihula mõisas kus ka meie pulmapidu aset leidis. Kogu päeva palusime ka fotograafil jäädvustada, et Sofiel oleks ilus mälestus piltide näol. Sessiooni alustasime juba varakult meie kodus, kus tegime ilupilte ning viimaseid ettevalmistusi ning jätkasime juba Vainupeal ja Vihulas.

Mind hämmastas see kui vähe leiab internetist materjale ristimise kohta ja kui vähe inimesed sellest teavad või kirjutavad. 

Kui ma natuke uurisin siis selgus et väga vähesed vanemad lasevad oma lapse ristida.

Meie saime suure osa infost meie kirikuõpetajalt ja ühest blogist. 

Olulisi detaile

Ristimiskleit ja peapael ning hõbedased papud

Minu kleit asos

Õhtusöök Vihula restoran la boheme

Talitus Vainupea kabel

Fotograaf Nadja Martynenko

Õpetaja Margit Nirgi

Ristimisküünal

Laululeht

Lilled hortensiad, mis ka meie pulmapäeva kaunistasid

Klassikalised ristimiskingitused valgest kullast käsitööna valminud graveeringuga rist

ristgraveeritud hõbelusikas piibel album kõrvarõngad medaljon

Muusika orel väike karjane

 

Sünnitamist pole vaja karta

Juba päris noore tüdrukuna hakkasin ma rasedust ja sünnitamist kartma. See tundus mulle nii ebaloomulik, et lukuaugust tuleb arbuus välja pressida ning kartsin, et sellest kogemusest näen veel pikalt õudusunenägusid. Mida vanemaks ma sain seda suuremaks läks hirm, sest olin ju juba aastaid teiste poolt räägitud hirmulugusid sünnitamisest enda teadvusesse salvestanud. Räägiti naistest kes üritasid sünnitustoas enesetappu sooritada või sõimasid ja lõid oma abikaasat jalaga.

Kui me otsustasime abikaasaga, et aeg on pere luua siis minu hirmud läksid väiksemaks, sest soov last saada oli suur. Hakkasin teisiti mõtlema ning endale sisendama, et kõik on sellega hakkama saanud ning miks minagi kehvem olen. Mõtlesin, et võibolla ma olen õnnelik ning ma ei kogegi surmamõtteid pähe toovaid valusid. Lugesin positiivsetest sünnilugudest ning vältisin kõike negatiivset.

Kahjuks on aga nii, et kohe kui sa rasedaks jääd hakkavad nii paljud naised sinu ümber oma kõige hirmsamaid sünnilugusid rääkima ning kõik tahavad sulle nüüd rääkida mis sinuga juhtuma hakkab. Kõigepealt sa võtad hirmsasti kaalus juurde, siis tekivad kõrvetised, kõhule tulevad venitusarmid, sa ei jaksa enam midagi teha ja veel miljon muud kohutavat asja ning sellele kõigele järgneb sünnitamine, mis võib kesta mitu päeva ja tekitada põrgupiinu. Kõige rohkem on mulle meediast kõlama jäänud sünnitamise võrdlemine keskaegse piinamisega. Üks sõbranna kirjeldas oma kõige tugevamaid valusid kirvehoopidena selga. Ja tagatipuks sünnib ju laps ning sellega on su oma elu läbi :D, abikaasaga lähevad suhted halvaks ning sa ei ole enam muud kui emme.

Rasedus kulges mul väga hästi, olin rahulik ja rõõmus ning raseduse lõpuks oli kaalunumber kasvanud 12 kg. Mul ei tekkinud venitusarme ning ma suutsin veel päev enne sünnitamist pikalt jalutada (isegi joosta) ning õhtul kella 21-ni loengus istuda. Veidi vähem kui 12h pärast oli mul beebi rinnal.

Aga asun nüüd lõpuks asja juurde ja räägin Sofie sünniloo.
Ärkasin 9. märtsi hommikul (öösel) kell 3 kummalise tundega, et midagi nagu tilgub. Kusjuures voodi jäi täiesti kuivaks. Kui ma siis wc-sse läksin siis olin kindel et mul veed nirisevad. Hakkasin siis perekooli loengut meenutama. Seal õpetati, et tuleb vaadata vete värvust ning kui see on läbipaistev võib veel pikalt kodus olla ja valusid oodata/kannatada, täpsemalt siis kuskil 10h, sest just nii kaua kestab avanemisperioodi esimene pool, mille jooksul tekib 5cm avatust. Lisaks soovitati toimetada, käia pesus ja kasvõi pesu triikida, et mõtteid mujale saada ja aeg kiiremini liiguks.
Panin siis riideid pessu, pakkisin haiglakotti, lugesin sünnitamise kohta, käisin duši all. Kuskil kell 5 ärkas A ja tuli trepist alla vaatama mida ma seal kolistan. Ütlesin talle, et veed tulid ära ja et ta võib veel rahulikult magada, et annan talle teada kui midagi peaks muutuma.

Kui ma pesemise lõpetasin hakkasin tundma, et kõht tõmbab kõvaks ning tekkisid kerged päevade laadsed valud. Polnud kahtlustki, et sünnitustegevus on edasi liikunud. Mõtlesin siis et minu tütre sünnikuupäev on 9. märtsil, sest kell oli alles 5 või 6. Kella 7 ajal tundsin ma juba natuke tihedamaid valusid, mis olid veel talutavad, aga valude vahe oli kahtlaselt lühike. Äratasin oma mehe ülesse ja ütlesin talle et ta võiks igaks juhuks koeraga ära jalutada, sest varsti peaks haiglasse minema. Kui ma haigla infotelefonile helistasin siis kõnele vastanud naine nii ei arvanud. Tema ütles, et hääle järgi otsustades võin veel pikalt kodus olla ja et tulla tasuks siis kui olen juba näost lilla ja enam rääkida ei suuda (täiesti absurd eks). Kuna meil oli ka individuaalse ämmaemanda teenus broneeritud ja ta palus esimesel võimalusel helistada siis võtsime temaga ühendust. Ütlesin, et tuhude vahed on üpris lühikesed ning ta vastas, et sõidame sünnitama.

Teel haiglasse tundsin ma juba veidi tugevamat ja ebameeldivamat valu, sest pidin sundasendis istuma. Käisime ka statoilist läbi, kust mu mees vist kõik pudeliveed ära ostis ja seejärel suundusime Itk vastuvõttu. Seal pidime järjekorras ootama ning tädike leti taga nähvas ühel hetkel mu abikaasale, et andke naise rasedakaart (johhaidii...miks tema peaks üldse teadma mis asi see selline on), kusjuures otsa ta talle ei vaadanud ja tal oli veel teine klient ees. See selleks...tädike leebus päris kiiresti kui kuulis et meil on individuaalne ämmaemanda teenus....nagu what? ja muutus lausa meeldivaks. Selle rääkis ikka ära, et tal on nii raske, tööd on palju ja tema ei peaks üldse praegu seal leti taga istuma....nagu keda huvitab...halloo ma tulin sünnitama. Kui ma mainisin et tahan wc-sse minna siis hüüdis tädike mu mehele, et minge tehke uks lahti. Nagu mida...kell on 8 hommikul ning seina ääres istub terve rivi erakorralisse tulnud patsiente ja ka nende mehi, lapsi. Ma ei soovi nende kõigi ees oma pükse maha võtta ja varahommikust showd korraldada.
Järgmise tädikese käest garderoobis sai mees ka nähvata, et kus naise sussid on...too juba ruttu.
Minuga oli tädi äärmiselt meeldiv, aitas mulle öösärgi selga ja saatis mind sünnitustuppa.

Sünnitustoas oli meie ämmaemand juba kohal ja tervitas meid naeratusega. Kommenteeris veel, et tulin nii rõõmsal sammul. Seejärel hakkas läbivaatust tegema ning ütles , et mul on täisavatus, mille peale ma kohmakalt küsisin, et mida see tähendab. Tegelikult ma teadsin väga hästi, lihtsalt see tuli nii ootamatult. Olin ju arvestanud, et kõik kokku läheb umbes 17h ja oma peas isegi plaani valmis mõelnud, et umbes 5h veel ootan ja siis küsin valuvaigisteid. Järgmisel hetkel ma juba pressisin ning ämmaemand muudkui julgustas mind kogu jõudu kokku võtma ja kolm korda järjest pressima. Ma olin segaduses ja ei saanud eriti hästi aru kuidas ma seda tegema pean ning läks õige mitu pressi kuni ühel hetkel oligi pea näha ja järgmisel hetkel oli beebi sündinud.

Lootevõiga kaetud limane beebi





Mina olen üks neist õnnelikest 2% (kui ma ei eksi) kelle jaoks polnud sünnitus hirmus ega eriti valus kogemus.3