Sofie ristsed

Juba siis kui ma Sofiet ootasin teadsime me, et tahame lasta ta ristida. Mulle tundus väga erilisena teha seda samal kuupäeval kui me A-ga abiellusime ja samas kohas, mis on meie jaoks nii oluline ja armas. 4 aastat tagasi samas mereäärses kabelis ütlesime me jah, isegi ilm oli sarnane- päikeseline ja tuuline.

Ristimistalituse viis läbi Margit Nirgi, kes on õigupoolest ainuke õpetaja sealkandis ning Sofie ristivanemateks said minu tädi ja tema mees. Ristsete ametlik osa oli ilus, lihtne ja lühike, mis on just sobilik ühele 5 kuusele beebile. Laululehtedelt vaatas vastu vaid üks armas lauluviis, milleks oli väike karjane. Seda ilusat päeva kutsusime koos meiega veetma oma pereliikmed ning ainuõige valikuna tundus õhtustada Vihula mõisas kus ka meie pulmapidu aset leidis. Kogu päeva palusime ka fotograafil jäädvustada, et Sofiel oleks ilus mälestus piltide näol. Sessiooni alustasime juba varakult meie kodus, kus tegime ilupilte ning viimaseid ettevalmistusi ning jätkasime juba Vainupeal ja Vihulas.

Mind hämmastas see kui vähe leiab internetist materjale ristimise kohta ja kui vähe inimesed sellest teavad või kirjutavad. 

Kui ma natuke uurisin siis selgus et väga vähesed vanemad lasevad oma lapse ristida.

Meie saime suure osa infost meie kirikuõpetajalt ja ühest blogist. 

Olulisi detaile

Ristimiskleit ja peapael ning hõbedased papud

Minu kleit asos

Õhtusöök Vihula restoran la boheme

Talitus Vainupea kabel

Fotograaf Nadja Martynenko

Õpetaja Margit Nirgi

Ristimisküünal

Laululeht

Lilled hortensiad, mis ka meie pulmapäeva kaunistasid

Klassikalised ristimiskingitused valgest kullast käsitööna valminud graveeringuga rist

ristgraveeritud hõbelusikas piibel album kõrvarõngad medaljon

Muusika orel väike karjane

 

Sünnitamist pole vaja karta

Juba päris noore tüdrukuna hakkasin ma rasedust ja sünnitamist kartma. See tundus mulle nii ebaloomulik, et lukuaugust tuleb arbuus välja pressida ning kartsin, et sellest kogemusest näen veel pikalt õudusunenägusid. Mida vanemaks ma sain seda suuremaks läks hirm, sest olin ju juba aastaid teiste poolt räägitud hirmulugusid sünnitamisest enda teadvusesse salvestanud. Räägiti naistest kes üritasid sünnitustoas enesetappu sooritada või sõimasid ja lõid oma abikaasat jalaga.

Kui me otsustasime abikaasaga, et aeg on pere luua siis minu hirmud läksid väiksemaks, sest soov last saada oli suur. Hakkasin teisiti mõtlema ning endale sisendama, et kõik on sellega hakkama saanud ning miks minagi kehvem olen. Mõtlesin, et võibolla ma olen õnnelik ning ma ei kogegi surmamõtteid pähe toovaid valusid. Lugesin positiivsetest sünnilugudest ning vältisin kõike negatiivset.

Kahjuks on aga nii, et kohe kui sa rasedaks jääd hakkavad nii paljud naised sinu ümber oma kõige hirmsamaid sünnilugusid rääkima ning kõik tahavad sulle nüüd rääkida mis sinuga juhtuma hakkab. Kõigepealt sa võtad hirmsasti kaalus juurde, siis tekivad kõrvetised, kõhule tulevad venitusarmid, sa ei jaksa enam midagi teha ja veel miljon muud kohutavat asja ning sellele kõigele järgneb sünnitamine, mis võib kesta mitu päeva ja tekitada põrgupiinu. Kõige rohkem on mulle meediast kõlama jäänud sünnitamise võrdlemine keskaegse piinamisega. Üks sõbranna kirjeldas oma kõige tugevamaid valusid kirvehoopidena selga. Ja tagatipuks sünnib ju laps ning sellega on su oma elu läbi :D, abikaasaga lähevad suhted halvaks ning sa ei ole enam muud kui emme.

Rasedus kulges mul väga hästi, olin rahulik ja rõõmus ning raseduse lõpuks oli kaalunumber kasvanud 12 kg. Mul ei tekkinud venitusarme ning ma suutsin veel päev enne sünnitamist pikalt jalutada (isegi joosta) ning õhtul kella 21-ni loengus istuda. Veidi vähem kui 12h pärast oli mul beebi rinnal.

Aga asun nüüd lõpuks asja juurde ja räägin Sofie sünniloo.
Ärkasin 9. märtsi hommikul (öösel) kell 3 kummalise tundega, et midagi nagu tilgub. Kusjuures voodi jäi täiesti kuivaks. Kui ma siis wc-sse läksin siis olin kindel et mul veed nirisevad. Hakkasin siis perekooli loengut meenutama. Seal õpetati, et tuleb vaadata vete värvust ning kui see on läbipaistev võib veel pikalt kodus olla ja valusid oodata/kannatada, täpsemalt siis kuskil 10h, sest just nii kaua kestab avanemisperioodi esimene pool, mille jooksul tekib 5cm avatust. Lisaks soovitati toimetada, käia pesus ja kasvõi pesu triikida, et mõtteid mujale saada ja aeg kiiremini liiguks.
Panin siis riideid pessu, pakkisin haiglakotti, lugesin sünnitamise kohta, käisin duši all. Kuskil kell 5 ärkas A ja tuli trepist alla vaatama mida ma seal kolistan. Ütlesin talle, et veed tulid ära ja et ta võib veel rahulikult magada, et annan talle teada kui midagi peaks muutuma.

Kui ma pesemise lõpetasin hakkasin tundma, et kõht tõmbab kõvaks ning tekkisid kerged päevade laadsed valud. Polnud kahtlustki, et sünnitustegevus on edasi liikunud. Mõtlesin siis et minu tütre sünnikuupäev on 9. märtsil, sest kell oli alles 5 või 6. Kella 7 ajal tundsin ma juba natuke tihedamaid valusid, mis olid veel talutavad, aga valude vahe oli kahtlaselt lühike. Äratasin oma mehe ülesse ja ütlesin talle et ta võiks igaks juhuks koeraga ära jalutada, sest varsti peaks haiglasse minema. Kui ma haigla infotelefonile helistasin siis kõnele vastanud naine nii ei arvanud. Tema ütles, et hääle järgi otsustades võin veel pikalt kodus olla ja et tulla tasuks siis kui olen juba näost lilla ja enam rääkida ei suuda (täiesti absurd eks). Kuna meil oli ka individuaalse ämmaemanda teenus broneeritud ja ta palus esimesel võimalusel helistada siis võtsime temaga ühendust. Ütlesin, et tuhude vahed on üpris lühikesed ning ta vastas, et sõidame sünnitama.

Teel haiglasse tundsin ma juba veidi tugevamat ja ebameeldivamat valu, sest pidin sundasendis istuma. Käisime ka statoilist läbi, kust mu mees vist kõik pudeliveed ära ostis ja seejärel suundusime Itk vastuvõttu. Seal pidime järjekorras ootama ning tädike leti taga nähvas ühel hetkel mu abikaasale, et andke naise rasedakaart (johhaidii...miks tema peaks üldse teadma mis asi see selline on), kusjuures otsa ta talle ei vaadanud ja tal oli veel teine klient ees. See selleks...tädike leebus päris kiiresti kui kuulis et meil on individuaalne ämmaemanda teenus....nagu what? ja muutus lausa meeldivaks. Selle rääkis ikka ära, et tal on nii raske, tööd on palju ja tema ei peaks üldse praegu seal leti taga istuma....nagu keda huvitab...halloo ma tulin sünnitama. Kui ma mainisin et tahan wc-sse minna siis hüüdis tädike mu mehele, et minge tehke uks lahti. Nagu mida...kell on 8 hommikul ning seina ääres istub terve rivi erakorralisse tulnud patsiente ja ka nende mehi, lapsi. Ma ei soovi nende kõigi ees oma pükse maha võtta ja varahommikust showd korraldada.
Järgmise tädikese käest garderoobis sai mees ka nähvata, et kus naise sussid on...too juba ruttu.
Minuga oli tädi äärmiselt meeldiv, aitas mulle öösärgi selga ja saatis mind sünnitustuppa.

Sünnitustoas oli meie ämmaemand juba kohal ja tervitas meid naeratusega. Kommenteeris veel, et tulin nii rõõmsal sammul. Seejärel hakkas läbivaatust tegema ning ütles , et mul on täisavatus, mille peale ma kohmakalt küsisin, et mida see tähendab. Tegelikult ma teadsin väga hästi, lihtsalt see tuli nii ootamatult. Olin ju arvestanud, et kõik kokku läheb umbes 17h ja oma peas isegi plaani valmis mõelnud, et umbes 5h veel ootan ja siis küsin valuvaigisteid. Järgmisel hetkel ma juba pressisin ning ämmaemand muudkui julgustas mind kogu jõudu kokku võtma ja kolm korda järjest pressima. Ma olin segaduses ja ei saanud eriti hästi aru kuidas ma seda tegema pean ning läks õige mitu pressi kuni ühel hetkel oligi pea näha ja järgmisel hetkel oli beebi sündinud.

Lootevõiga kaetud limane beebi





Mina olen üks neist õnnelikest 2% (kui ma ei eksi) kelle jaoks polnud sünnitus hirmus ega eriti valus kogemus.3

Ootus

Kui ma lapseootele jäin siis broneerisin juba varakult ära beebisessiooni kuna kuuldavasti on minu poolt valitud tegija väga nõutud ning beebide pildistamiseks on parim aeg esimesed 10 elupäeva. Kõhupildistamise kohapealt võtsin ma päris pikalt hoogu ja ei olnud kindel kas ma soovin endast selliseid pilte kuna ma kartsin et äkki ma ei meeldi endale rasedana, lähen hiigelsuureks ja paiste ning teen ennast naeruväärseks. Ühel hetkel hakkas siiski kripeldama ning ma võtsin ühendust Teevi Zeemanniga ning palusin sessiooniks aega. Selgus see, et ka tema on väga nõutud fotograaf ning juba mitmeid kuid broneeritud. Ainuke võimalus oligi lükata sessioon üpris raseduse lõppu, viimase raseduskuu algusesse ja jääda lootma, et ma näen veel enamvähem välja.

Remondist

Kohe alguses kui uue kodu ostsime oli meile selge, et ka siin tuleb üks värskendusremont ette võtta, kuid me otsustasime, et elame esialgu sisse ning tutvume uue elukohaga ja anname endale natuke aega. Vaikselt hakkas välja kooruma erinevaid probleeme, nägime ära mis tuleb välja vahetada ning meil tekkisid ideed mida ja kuidas me teha tahame ja mis meile kohe üldse ei meeldi.

Esimese asjana sai välja vahetatud küttesüsteem, sest eelnev oli põhimõtteliselt elektriküte ning talvised küttearved oleksid tulnud üüratud. Maja eelmisele omanikule jäi ostu-müügi lepingusse kohustus muretseda kasutusluba mis kunagi lihtsalt mingil põhjusel tegemata jäi ning meil hakkas sisse välja voorima erinevaid töömehi ja ametnike. See on olnud nii väsitav protsess kuna meie koer läheb iga uksest siseneva inimese peale pööraseks ning pidevalt käib mingi ehitamine. Ametnikud tegid päris palju ettekirjutusi mida tuleb muuta ja parandada ning kõik võtab tohutult aega.

Sügisel otsustasime alustada remondiga ning hakkasime pakkumisi võtma. Tegemist oli päris ehmatava protsessiga, sest esialgu tundus et kõik läheb plaanitust kulukamaks ning tekkis lausa tunne et hakka või ise tegema, sest mõistliku hinna ja kvaliteediga tegijaid ei olnud kuskil. Õnneks me siiski leidsime sõprade soovitusel inimese kes teostaks siseviimistluse ning kuna ta põrandatega ei tegele siis tuli eraldi otsida põrandameistrid. Samuti leidsime ka inimese kes tegeleb põrandatega ning esialgsed kokkulepped said sõlmitud.

Ühel hetkel tegime silmad lahti ja avastasime, et meil on nii paljud asjad vaja läbi mõelda ja välja valida ning aega on nii vähe. Hakkasime vaatama mida me saaksime alles jätta sellest sisustusest mis jäi eelmisest omanikust. Kui esialgu tundus, et peab vaid mõned mööblitükid välja vahetama, uue köögi ehitama ning natuke pahteldama, värvima ja tapeetima siis selle sees elatud aja jooksul selgus, et sisustus pole kohe üldse meie maitsele ning pragusid, kulumisjälgi ning ebasobivaid elemente on tunduvalt rohkem.

Hakkasime internetist ideid korjama ja õhtuti neid üksteisele esitlema ja päeva jooksul sõnumitega saatma. Minu suureks rõõmuks on olnud see, et minu ideed meeldivad mu abikaasale ning tema mõtted ja plaanid mulle. Kui küllaltki suur hulk pilte ja sisustusideid sai läbi vaadatud tekkis meil visioon ning hakkasime erinevate mööblitootjate kodulehti läbi vaatama ning astusime ka sisustuspoodidesse sisse.

Kuna oleme suured tapeetide armastajad ja juba eelmises kodus sai mõni sein tapeediga kaetud siis oli meil juba teada, et läheme seda teed ka seekord ning nüüd me teadsime kus pakutakse Eesti kõige suuremat ja ilmselt ka ühte parimat valikut tapeetidest. Seadsime sammud Mustri sisustussalongi ja hakkasime katalooge lappama. Meil kulus kolm päeva, et leida tapeet elutuppa, kabinetti, beebi tuppa ning meie magamistuppa. Valik oli nii suur, aga üheskoos olid meil ühel hetkel kõik tapeedid välja valitud ning nüüd jäi üle ainult tellida, teha ettemaks ja jääda ootama.

Täna on asjad sealmaal, et oleme saanud valmis enamus töödest mis puudutavad kasutusluba, teha on veel vaja freshklapid magamistubadesse ning paigaldada maja külge suurem majanumber. Remondiga alustati peaaegu kolm nädalat tagasi ning tänaseks on valmis saanud põrand, mille me lasime lihvida ning õlivahaga tumedaks värvida.  Esialgne plaan ning paljude soovitus oli kasutada heledat õlivaha kuna tumedat põrandat on teadupärast palju raskem hooldada, aga kuna värvivalik oli lihtsalt öeldes kole siis on meil nüüd tumepruunid põrandad millega me oleme väga rahul kuna meile on alati tume rohkem meeldinud kui hele.

Rasedusnädal 31+2

Aeg on lausa lennates möödunud ning suurem osa rasedusest on juba seljataga. Uskumatu on mõelda, et vähem kui 2 kuu pärast on minu süles beebi, minu tütar ja ma olen ema ja minu abikaasa on isa, meist saavad lapsevanemad. Oleme väga elevil ning ootame seda hetke suure põnevusega.
Tahan juba teada milline meie laps on, kelle nägu tal on ja milline iseloom tal on.

Ükspäev ma mõtisklesin selle üle kuidas siis mu rasedus seni kulgenud on. Päris alguses oli mul terve ports hirme ning mu teadvus koosnes paljude rasedate poolt räägitud ja kirjutatud kogemustel. Kahjuks nii mõnigi neist oli väga negatiivne ning ka rasedusteemalistest raamatutest võis lugeda ohtralt ebameeldivate sümptomite kohta. Mina pean suure rõõmuga ütlema, et seni pole mul esinenud ühtki ebameeldivat või märkimisväärset kogemust. Jah päris alguses oli ka minu nina terav ning higihaisu ja suitsulõhna peale tekkis tahtmine varasemast rohkem kulmu kortsutada. Õhtuti tuli umbes tunnike varem uni peale ning soovisin süüa rohkem värsket ja tervislikku toitu. Aga midagi sellist mis paneks mind ütlema et rase on rõve olla küll ei ole esinenud.

Olen hoopis rasedust nautinud ning keskendunud positiivsele ning üritanud kogu negatiivse energia oma elust eemal hoida. Õnneks on see seni päris hästi õnnestunud. Füüsiliselt on mul jaksu üpris palju ja ma naudin pikki jalutuskäike ja ujumist. Varsti on ees ka esimene joogatund, loodan et ka see on minu jaoks sobiv ja hea kogemus. Usun, et iga rasedus on erinev ning kõigi jaoks ei kulge see teekond nii rahuliku ja sujuvana vaid pigem üle kivide ja kändude, aga tahaksin südamele panna et keskenduda tuleks positiivsele ning paljusid rasedusaegseid vaevusi on võimalik ennetada ja leevendada.