Suvi, mis pani mõtlema

Sellel aastal erines suvi suuresti eelmistest ja mitte ainult seetõttu, et rannailma oli rohkem kui kaks nädalat- lausa kaks kuud vaid sellepärast et ma ei käinud täiskohaga tööl. Oma viimase töösuhte reisibüroos lõpetasin ma ära esimeste suvesoojade saabumisega ning siis ootas ees teadmatus.
Kui mulle pakuti võimalust minna laagrikasvataja koolitusele ja töötada noortelaagrites tundsin, et see võiks olla minu jaoks. Kui sooritasin eksami postiivsele tulemusele oli minu rõõm suur ja siiras.13-nda juuni keskpäeval istusin ma bussi ja asusin Rannapungerja poole teele.

Teel laagrisse õnnestus mul istuda ühe laagrilapse vanuses tüdruku kõrvale ning vestelda temaga maast ja ilmast. See oli äärmiselt põnev jutuajamine ning ma sain tunduvalt targemaks, sest varasemalt puudus mul kokkupuude temavanuste noortega ja kahjuks me ennast selles vanuses enam hästi ei mäleta. Pean tunnistama, et teinekord on lapsed ja noorukid palju targemad ja avatumad kui nendest tükk maad vanemad täiskasvanud ja nendega suhtlemine on lihtne- peab vaid oskama kuulata ja ennast avama.

Esimesel õhtul oli ootusärevus suur, ma ei teadnud kellega hakkan laagrit läbi viima, millised on lapsed, kuidas ma hakkama saan ning kas kõik sujub hästi. Kui kasvataja Gerli uksest sisse astus ja meil oli võimalik natuke juttu ajada minu hirm hajus ning olime valmis lapsi vastu võtma.
Kuna laager kestis kaheksa päeva ei hakka ma üksikasjalikult kõike kirja panema, aga kokkuvõtlikult võin öelda, et lastega töö on küll raske ja tööpäevad venisid meil lausa 16 tunnisteks aga see kõik on seda väärt. Parim tasu raske päeva lõpus on rõõm ja rahulolu laste näos, kallistused enne magama minekut ning teadmine et kõik õnnestus suurepäraselt.

Suve jooksul oli mul võimalus läbi viia laagreid lastega kes erinesid üksteisest väga suurel määral.
Vaatasin kadedusega üliandekaid lapsi kellel oli lisaks kunsti -ja muusikaandele ka väga terav mõistus ning äärmiselt meeldiv suhtlemisoskus. Vestlesin lastega väga erinevatel teemadel ja pean tunnistama, et nende siirus ja avatus on imetlusväärsed.

Ja oli ka hoopis teistsuguseid laagreid, kus oli noormees kes ei saanudki rääkida, poisse kes said kodust kaasa vaid ühe paari sokke, lapsi kes nutsid iga natukese aja tagant, neid kes olid elanud läbi suuri traumasid juba päris pisikestena, lapsi kes elasid lastekodudes jne. Väga valus on vaadata lapse pisaraid, mida valatakse koduse vägivalla ja alkohoolikutest vanemate pärast. Kurb on näha toredate laste nägudest eemaldatud naeratust, mille vanemad on asendanud hirmu ja vihaga. Abituks teeb noore tütarlapse mure kiusavate kaaslaste pärast ning ehmatav on kuulda millistest tingimustes peavad mõned meist elama. Hirmus on mõelda milline tulevik ootab ees noormeest kes iga päev kedagi kägistab ja peksab kuid ometigi nägin ma ka temas siirast last kes suutis mõneks hetkeks unustada kõik julma ja muretult mängudesse sukelduda.

Maailmas on tegelikult ju kõigi jaoks piisavalt toitu, iga inimese südames leidub armastust ja kõigil lastel on õigus ilusale lapsepõlvele. Kahjuks on meie riigi reaalsus midagi muud ja mul on häbi sellises ühiskonnas elada, kus leidub siiani lapsi kes peavad koriseva kõhuga magama minema kui poliitikud kelle pärusmaa oleks seda muuta õgivad selle asemel ennast paksuks. Probleem on olemas ja see on suur ehkki paljud meist ei näe seda peaaegu kunagi kui just kodutunde ja Võsa Petsi saated välja arvata.

Mul on ääretult hea meel kõigi nende spordipäevade, unejuttude, missivõistluste, playboxide, rivistuste, hommikusöökide, lõkkeõhtute, kirjakeste, joonistust ja kõige muu üle, sest see oli üks imeline kogemus ning lapsed on väga kiftid ja andekad. Iial varem pole ma saanud ühe päeva jooksul nii palju armsaid komplimente ning tundnud ennast nii vajaliku ja olulisena. Ma saan mõistusega aru, et mina üksi ei saa maailma muuta ja kõigi laste elu ilusaks muuta, aga olen ääretult õnnelik et sain muuta selle nädala ning loodan et neid muutjaid on palju meie seas ja mul avaneb veel palju selliseid võimalusi.

Meie teine

Sellel aastal veetsime me oma pulma- aastapäeva Saaremaal. Ööbisime Muhus Lucher&Mathiseni veinitalus kus on restoran Muhk täitsa olemas, aga õhtustama sõitsime me Kuressaarde Arensburgi. Teist kiidan ma hästi palju, aga veinitaluga me päris rahule ei jäänud. Idee on muidugi romantiline ja põnevust tekitav, aga teostus jätab soovida. Kodulehel välja reklaamitud viinamarjapõllud, esmaklassiline maitsvate roogadega restoran ja Eesti oma vein meelitasid ka meid uudistama. Loomulikult oli Muhu loodus imeilus, saime ka tähistaevast nautida ning ka tuba oli puhas ja korralik, aga millega me rahule ei jäänud olid teenindus, hinnad, restoran ja reklaamitud viinamarjapõllud. See on muidugi tervitatav, et meil siin väikeses Eestis tehakse midagi oma kätega ära ja leidub talupidajaid kes soovivad kliente võõrustada. Ma ei taha siinkohal pikemalt rääkida sellest kogemusest ning üldsegi mitte ei taha ma öelda, et veinitalu ei peaks külastama, lihtsalt meie ootustele ja standarditele see kahjuks ei vastanud ning hinna ja kvaliteedi suhe polnud ka hea.

Rhodos

Praegu on juba september ja Rhodosel käisime me aprilli lõpus-aeg lendab ja veel millise kiirusega.
Ometigi tahan ma sellest fantastilisest reisist ka siia jälje jätta.
Reisi idee tuli ainuisikuliselt mu kallilt abikaasalt, mitte et ma kunagi reisimise vastu oleksin olnud, aga Kreekas oleme me juba käinud ja Tai reisi unistus on juba mitu aastat laagerdunud. Kuna kevad ei ole just kõige parem aeg Phuketile lendamiseks ja üks Soome reisibüroo tegi väga ahvatleva pakkumise ja seda veel viietärnilises hotellis siis otsustasime rõõmsalt minna.

Meie reis algas selliselt, et unustasin oma telefoni koju ja Andres tormas taksoga seda ära tooma ja mina närveerisin sadamas. Jõudsime väga napilt laevale, aga tunne oli hea.
Helsingis veetsime ilusa õhtu minu täditütre juures, kes valmistas maitsva õhtusöögi ja pakkus lahkelt, et sõidutab meid hommikul lennujaama. Selleks tuli ärgata kell 5 hommikul- supper kui on selliseid sugulasi!

Lend oli sujuv ja plaanipärane ning Rhodosel ootasid meid reisiesindajad ja bussid, mis sõidutasid meid meie hotelli. Ööbisime Atlantica Imperial Resort&Spa-s. Internetist olime juba ette ära lugenud, et hotell on suurepärane ja vastuvõtus pakutakse shampanjat ja et toidud on maitsvad ja kõik on imeilus- seda ta oligi, aga...
kõik hinnas pakett kujutab endast ühte hästi õlitatud konveierit, seda eriti sellises suures hotellis nagu Atlantica on ja kui tegemist on couples only ning 5 tärniga siis keskmine vanus on 50+, mis tähendab seda, et ükski laps ei häiri sind basseini ääres ning õhtuti on ping pong ja abba muusika.

Mina enam ei tea kuidas hotelle valida, sest vanade tudisevate paaridega koos päevitades ja õhtustades on kuidagi vähe elu ja särtsu ning basseinitäie lastega kes iga sekundi tagant pommi hüppavad ja kümnes erinevas keeles kisavad ei tahaks ei tahaks ka oma puhkust veeta.

Nüüd ma kõlan nagu kõige suurem vingats üldse kes ei salli ei lapsi ega vanemaid inimesi aga kuidagi on läinud nii, et viimased kaks reisi on olnud sellised äärmused, et kas liiga palju üht või teist ning nüüd tahaks ideaalset varianti asjast :D

Mitte, et me hotelli ja teeninduse ning söökide ja kõige muuga rahule ei jäänud. Lisaks kõigele sellele heale oli Imperialis ka imeilus õueala, kus oli palju ruumi ja keegi ei elanud sul külje all. Hotellis oli ka imeilus spa ja gurmeerestoran ning poed ja üleüldse kõik oli olemas. Lisan mõned pildid-need räägivad rohkem kui tuhat sõna.

   Imeilus merevaatega terrass ja mõnusad baldahiinid.
                                                                                     

Juba järgmisel päeval sõitsime me Rhodose linna ja olime selle saare ilust lummatud.

Imeilus vanalinn, palju ilusaid randasid, imehead toidud ja suurepärane ilm. Jalutasime käsikäes mööda ajaloolise vanalinna kitsaid tänavaid ja meie suureks üllatuseks leidsime Rhodoselt Starbucksi ja oh seda rõõmu meie lemmikkohvi üle. Lindistasime ka pisikese videotervituse.

Arvasime, et kõige ilusamad kohad on juba avastatud, aga saarel jätkus meie jaoks veel üllatusi. Nimelt armusime me muinasjutulisse Lindose linnakesse, mis on ehitatud mäe otsa ja iga ehitis seal on valge ja helesinine ning täpselt sama kaunis nagu Santoronil. Linnaväravas tervitasid turiste eeslid kes pakkusid lahkelt küüti, igal nurgal sai osta värskelt pressitud apelsinimahla- mis maitses jumalikult ja kõik oli lihtsalt nii ilus. 

Lidos paistab meie seljataga.

Vesi oli türkiissinine.

Ja kui me arvasime, et kõik kõige ilusam on juba nähtud sõitsime me laevaga Symi saarele. Tegemist on tõeliselt muinasjutulise kohaga. Öeldakse, et Symi saare sadam on kõige kaunim kogu Kreekas ja ma saan selle väitega ainult nõustuda. Neoklassitsistlike majadega ääristatud rannik on kui amfiteater mille ilu võib tundideks imetlema jääda, Andres mõtles et sinna võiks lausa nädalateks minna. Lõunatasime ühes lihtsas sadamaäärses restoranis ja sõime meie jaoks väga erilisi roogasid. Taldrikutel olid kõiksugu mereannid ning erinevad kalad ja selle kõige hea kõrvale rüüpasime me jumalate jooki, mis sealses kliimas maitses tõesti jumalikult.