Tänaseks päevaks on Malta reisist juba tublisti päevi möödas ning kindlasti ei ole tänased emotsioonid enam need mis enne reisi,selle ajal ja vahetult pärast reisi.
Esimene mälestus seoses Maltaga on kindlasti kohale jõudmine, mis oli suur vabanemise tunne, sest ma ei armasta absoluutselt lendamist ning seekord pidin seda koguni kolmel korral läbi elama ning see lõputu riiete selga ajamine ja jälle lindile panemine tüütas ikka maksimaalselt.
Meile tuldi vastu suhteliselt tagasihoidliku autoga:D , mis sõidutas meid meie ajaloohõngulisse kuninglikku hotelli,mille vastas asus peaministri maja. Hotell oli juba väsinud olemisega, aga heaks vahelduseks valgetele,steriilsetele ning minimalistlikele hotellidele,mida siiani külastanud olen.Värvi andis juurde hommikusöök hotelli viimasel korrusel kust avanes imeline vaade Valleta linnale ning merele ja meeldiv hotellipersonal kes meid alati naeratusega tervitas.
Kuna me jõudsime varem kohale kui teised osalejad oli meil aega Malta risti ja põiki läbi seigelda ning ka ring peale teha. See pole ka mingi ime, sest kogu Malta riik on vaid Tallinna suurune ning pealinn Valleta on meie mõistes nagu mõni Eesti väikelinn, aga väga täis ehitatud....jääb tunne nagu nad tahtsid ära kasutada iga meetrikest oma maalapist. Valletas oli palju kitsaid tänavaid,kaunis arhidektuur ning imelised pargid,kus õitses lillemeri, linnud jalutasid müüril, purskasid purskkaevud ning säras päike ja see lõputult kaunis vaade, mis justkui paitas südant. Kohalikud inimesed on uskumatult sõbralikud ning kõikjal on väikesed armsad välikohvikud.
Vastupidiselt meie pilvelõhkujatele saab seal paljudes ehitistes isegi kuni miinus seitsmendale korrusele sõita.
Koolitusest niipalju, sest see oli mu Malta reisi põhieesmärk, et kuna oman mitmeid võrdlusmomente erinevatelt koolitustelt, hindaksin viiepalli süsteemis hindega kaks. Hinde viis alla kindlasti ka koolituspaik, mis asus paksude kivimüüride vahel ja puudus keskküte ning me istusime koguaeg kohvitass käes ning kõik kaasavõetud riided seljas.:D
Huvitavamaks muutsid reisi karnevalipidustused, mis tänavatel toimusid.
Kõik kohalikud olid kostüümides ning pisikesi lapsi oli nii armas mereröövlite või väikeste lepatriinudena vaadata ja pildistada. Inimesed laulsid ja tantsisid, tänavatel müüdi suhkruvatti, õhupalle, karnevalikooke, mitmesuguseid mänguasju ja toimusid võistlused.
Karnevali raames toimus ka heategevusball kuhu ka meid oli kutsutud.
Siinkohal jätan ära kõik negatiivse mis sellega kaasnes ja keskendun vaid positiivsetele emotsioonidele. Kogu üritus oli ülima hoolega ette valmistatud. Naised kandsid 3 meetri laiuseid kleite ning meetriseid soenguid ja imeilusad maskid katsid nende nägusid. Maja ees mängisid muusikud ja põlesid tõrvikud. Tänavalt viis punane vaip peopaika ning kõiki väravast siseneijaid pildistati. Naised said oma ilusate kleitidega laval keerutada ning see oli tõeline vaatemäng. Meie laud asus saali keskel...sealt avanes hea ülevaade toimunust. Kogu piduliku õhtusöögi vältel mängiti viiulimuusikat, kingiti naistele lilleõisi ning lõbustati kõikvõimalikel viisidel külalisi. Kelnerid kandsid osavalt lauale mitmesuguseid hõrgutisi, peolt ei puudunud ei hanemaks ega ka shampanja. Veisemedaljonid veinikastmes viisid keele alla ja mul on lausa valus kirjeldada seda juustukooki shokolaadiga. Pärast sööki liiguti Manoeli teatrisse tantsima ning terve tee saatis meis muusika, tants ja suupisted Valleta tänavatel.
Lisaks koolitusele ja karnevalipidustustele jõudsime ka poodides kolada ning laevakesega sõita ja mulle tuli koduigatsus peale....igatsesin oma kallima juurde, sõbrannadega kohvikusse, koduseid toite, oma voodit, eesti keelt rääkida jne jne.
Lõppkokkuvõttes võib öelda et jäin reisiga rahule, nautisin Malta ilu ning sain koos reisikaaslaste Riina, Ele ja Veroonikaga palju naerda.
