Pulmareis ...Bergamo, Garda järv, Verona, Veneetsia,Toskaana, Firenze, Savona, Nizza

Meie ilus päev!

 Pulmapäeva hommikul ärkasin oma mehe kõrvalt, olime küll arutanud kui vahva oleks mõni öö enne pulmi eraldi olla, et siis on ootusärevus suurem, aga lõpuks me tundsime, et tahame kõike teha loomulikult ja nii tundus kõige õigem. Väljas oli päris pime ja vihma sadas. Käisin pesus, sõin kerge hommikusöögi ja panin selga suvise valge kleidi ning tellisin takso. Taksojuht viis mind ilusti vanalinnas asuva ilusalongi ette ning minu pruudiks sättimine võiski alata. Juuksur kommenteeris jubedat ilma ning ütles, et teeb mulle tugevamad lokid-mina olin väga rahulik ning mõtlesin vaid korra, et vihm pulmapäeval pidi õnne tooma-las sajab siis kohe hommikul ära:) Ja saigi mu soeng valmis, oodatust veidi erinev ning koos looriga tekkis pruudi tunne:) Ulatasin juuksurile kommikarbi ning jalutasin mööda vanalinnatänavat, ema juba ootas mind autoga nurgataga.
   Ema naeratas kui mind nägi ning hakkasin kohe organiseerima, et kõigepealt on vaja sõita pirukaid ostma, seejärel tuua kodust mu kleit ning osta lillepoest üks sületäis roose, lilleneiude korvikestesse. Loodetud minipirukate asemel (sest unustasin need tellida)pidime leppima suurte pirukatega ja valima neid neljast erinevast sordist. Pirukamüüjad naljatasid, et nemad võivad nüüd küll koju ära minna kuna ostsime terve kohviku tühjaks ja soovisid mulle abiellumise puhul õnne.
   Teel Vihula poole hakkas mu emale närv sisse tulema, sest olime graafikust maas ning ta ei olnud kindel kuidas me täpsemalt sõitma peame jne. Mina olin väga rahulik:)
Jõudsime kohale umbes 30 minutit hiljem kui olin algselt kavandanud, aga see ei rikkunud mu tuju kuna teadsin, et olin päevaplaani varuga koostanud. Hakkasin kohe toimetama, kohakaarte laudadele jagama ning toolidele õhulisi tüllist türkiissiniseid lipse siduma(olgugi, et olime ajast maas).
   Kõik helistasid mulle lakkamatult ning veensid mind meie pruutpaari sviiti minema, et meigi ning sättimisega alustada. Olen kontrollfriik ning tahtsin kõik oma silmaga üle vaadata ning kohe kui tundsin et kõik sujub ja kohapealne pulmakorraldaja peosaali jõudis läksin ennast valmis sättima.
Ilm oli vahepeal juba päris ilusaks läinud, päike paistis. Sviidis võeti mind naeratustega vastu...kõik olid juba kohal fotograaf, videograaf, meikar.
   Minu meikar Mari oli mulle mõnusa pehme patjadel istumise ehitanud ning alustas mu jumestusega. Õigepea sain äreva telefonikõne peigmehelt, et pulmaisal läks auto katki ja ta ei jõuagi ning lõppu lisas ta et üritab jõuda shampuselaua ajaks. Mõtlesin siis, et vähemalt hea kui üldse jõuab ning ei lasknud sellest oma tuju rikkuda. Mõtlesime kiirelt plaani b välja.
Meikar kiitis mind, et olin hommikul nii tubli ja tegus pruut olnud....suure pirukakastiga mööda kadriorgu jalutanud:)
Fotograaf viis järjest kõiki mu asju kõrvaltuppa...kleidi, kingad, ehted, kimbu, lilleneiude korvid, sõrmused jne.. et need ülesse pildistada.
Andsin loa ka shampusepudeli avamiseks ning jõin ka ise mõned lonksud.
Ja oligi aeg sealmaal, et kõik mu külalised kes sviidis sagisid ning ka tegijad ning lilleneiud ükshaaval kabeli poole lahkuma hakkasid. Ühel hetkel olingi üksi toas peegli ees ning kohendasin oma soengut ja meiki ja olin valmis abielluma minema:)
  Siis tuligi mu ema kes mind trepist alla autosse aitas ning me sõitsimegi laulatuspaika. Ilm oli väga ilus, loodus oli imeline ning olin põnevil ning mõtlesin et huvitav millal ma siis närvi lähen:). Rain ütles siis, et võibolla ei lähegi.
Ja olimegi jõudnud kurvilisele teele, mis viis otse kebeli ette. Meie kabel asus täpselt mere ääres ning vilksamisi nägin auto aknast peigmeest, lilleneiusid ja kirikuõpetajat.
Ema ja ta elukaaslane läksid ees ära ning mu pealilleneiu tuli mulle appi.
Siis oli meie hetk peigmehega...kõik külalised olid juba kabelis sees ning ma jalutasin oma peigmehe poole kes mind kabeli ees ootas, et saaksime koos jalutada oma imelise abielu ja tuleviku poole. Peigmees ütles, et olen väga ilus, kirikuõpetaja sättis lilleneiud paika ning jõudiski kätte kabelisse sisenemise hetk.
Pulmamarsi(mis kõlas viiulil ja klaveril) saatel jalutasime altari ette. Ma ei vaadanud mitte kedagi, vilksamisi nägin vaid oma ämma ning algaski meie laulatus. Laulatus oli imeilus....kaunid muusikapalad, muinasjutulised hortensiapallid, väga kaunis kõne inglitest, armastusest, naeratav kirikuõpetaja minu kodukirikust. Meie laulatusel ei kõlanud ühtki kirikulaulu ning see oli keskmisest veidi lühem. Naeratasime peigmehega üksteisele ning kordasime üksteise järel vannet ja libistasime sõrmused sõrme.
Kirikuõpetaja sosistas ühel hetkel, et võime suudelda ning ME OLIMEGI ABIELUS!
Järgnesid õnnitlused kabeli ees -alles nüüd nägin külalisi esmakordselt -kõik olid nii ilusad ja naeratavad ning kinkisid vaid neid lilleõisi mida kutsel ära märkinud olime, fotograaf tegi mõned grupipildid ja seejärel suundusime me meie hobukaarikuga mere poole külalised meile lehvitamas, et minna ilupilte tegema. Külalised jäid kabeli juurde, et teha mereääres mõned pildid ja süüa pirukaid ja suundusid seejärel Vihula mõisa tuurile.
Meie pildistasime veidi hobusega ning sõitsime siis fotograafi autoga tema salakohta, mis tal sealkandis olema pidi. Ta sõitis päris kiiresti, sest ei tahtnud hinnalist aega kaotada ning me parkisime auto paksu metsa. Jalutasime umbes 20 meetrit ning meile avanes muinasjutuline vaade....järsku läbi paksu metsa jõudsime rippsillani, mis viis imeilusasse randa kus me ei näinud ühtki hingelist peale meie. Nautisime peigmehega üksteise seltskonda, silitasime üksteist ning mõnuliseme päikese käes....samal ajal kui fotograaf ja videograaf südamega tööd tegid ning lausa sipelgapesas püherdasid rääkimata üliohtlikust turnimisest ja kõikumisest kraavipervel.
Pildistasime ka paksus metsas ja seejärel suundusime pildistama meie mõisa. Aeg lendas ning oligi aeg tagasi pöörduda külaliste juurde.
Käisime veel oma toast läbi ning tegime ennast korda (mul oli kleidi tüllis ikka kõiksugu putukaid ja muid huvitavaid metsasaadusi).
Siis järgnes shampus, õnnitlemine, kingitused ja grupipildid mõisaaias ning meil oli väga vahva olla. Minu venna pruut oli meist mehega joonistanud väga ilusa portree ning paljud külalised lugesid meile ilusaid luuletusi ja mõni lausa laulis õnnesoovid ette.
Seejärel sisenesime me peosaali....see oli imeilus...valged laudlinad ja toolikatted õhuliste lipsudega...hortensid ja roosid klaasvaasides, õrn valgustus seinal, ilusad lauakatted ning kohakaardid, küünlad moodustasid hea terviku.
Kohe kui lauda istusime süütasime oma pulmaküünla, mida hakkame igal pulma aastapäeval ja teistel meie jaoks olulistel päevadel põletama.
Mängis hea taustamuusika, shikilt riietatud kelnerid serveerisid kõigile eelrooga ja valasid veini ning ma olin õnnelik ning rahul. Kõik meile olulised inimesed olid ühes saalis koos.
Seejärel palus meie õhtujuht tähelepanu ning juhatas sisse ühe meie kingitustest, mis tuli minu ema ja tädi poolt. Kingitus jalutas trepist alla- selleks oli meie lemmikartist Ott Lepland. See oli imeilus, Oti hääl on võimas ning ta pühendas meile mitu kaunist lugu ja tegi ka mõne nalja muusikapalade vahele. Pärast esinemist tegime ka meie esinejaga mõned pildid ja ta soovis meile veelkord õnne ning saatsime ta ära uuele esinemisele.
Seejärel nautisime pearooga, milleks oli veisefilee punase veini kastmes ning selle kõrvale nautisime imehästi haakuvat punast veini. Pärast eelrooga toimusid mõned vahvad mängud (huvitava lähenemisega tutvumismäng, tõotustemäng, pulmaametite jagamine). Ühel ilusal hetkel ulatas õhtujuht mikrofoni ühele minu parimale sõbrannale kes pidas imeilusa kõne- see oli temast väga armas.
Seejärel mängis minu täditütar meile ühe kauni klaveripala Moonriwer, mille ajal pidin ma hiilima trepist ülesse. See õnnestus väga hästi ning sain rõdult oma kalli täditütre imekaunist esinemist nautida. Ülesse hiilimisel oli ka teine mõte....kohe peale imeilusat klaveripala pandi peale meie valsilugu ning ma sättisin oma pika kleidisaba kaenlasse:) sest teisiti polnud võimalik ning hakkasin muusikarütmis trepist alla jalutama...peigmees ootas mind all. Ta viis mind tantsuplatsile ning me tantsisime aeglast valssi, mis tuli väga hästi välja ning meil oli tunne nagu teisi polekski saalis kuni ühel hetkel hakkas meie juurde paare lisanduma ning me liuglesime mööda saali koos kõigi tähtsate inimestega meie elus.
Oma nime saatsin ma ära laternaga kuigi algselt oli teine plaan...kuna laternaid oli rohkem siis saadeti neid üheskoos taevapoole päris pikka aega ja nauditi seda ilu....mõni hoidis hinge kinni kuna kartis metsatulekahjut:)
Ühel hetkel hakkas mu pisike õde nutma, et tal on külm ning me jalutasime käest kinni peomajja kus me juhuslikult piilusime ühte konverentsisaali ning saali keskel ilutses minu pulmatort....see oli olemas ning väga ilus....õe silmad läksid särama ja ta ütles et Barbietort on seal:)
Ja mõne hetke pärast toodi meie meistriteos ratastel laual Norah Jonesi Somewhere over the rainbow loo taustal keset peosaali ning me saime pidulikult käsikäes lõigata lahti esimese tüki tordist ja üksteist sööta....tort óli nii maitsev et ma ei suutnud vastu panna ja võtsin veel ühe ampsu enne kui lasime kelneril seda külalistele välja jagada.
Samal ajal kui me torti, kohvi ja konjakit nautisime hakati näitama minu ema tehtud slaidishowd meist...see oli tõeline hitt ning igakord kui tuttavat nägu nähti (mis juhtus peaaegu iga pildi korral) kõlas aplaus ja kiljumine.
Siis tuli aeg uuesti teisele korrusele minna....palusin kaasa paar pisikest lilleneiut kes aitasid mu salakimbu ülesse smuugeldaga...nimelt lasin ma valmistada spetsiaalse kimbu mis koosnes viiest väiksemast kimbust ning visates laiali läks ja õnnelike uusi pruute oli rohkem kui üks. Kuigi algselt polnud mul plaanis oma päris pruutkimpu alla visata siis tekkis mul idee ka see järgi saata....külalised olid väga üllatunud ning õnnelike nägusid oli päris palju:)
Seejärel oli palju tantsu ja tralli ning kibe karjumist...tantsisime isegi jenkat ja nautisime oma pidu nii, et algselt plaanitud peo lõpp kell 2 sai muudetud kella 3-ks :D
Veidi peale 3 kui olime nende külalistega hüvasti jätnud kes ära sõitma pidid läksime oma sviiti pulmaööd nautima ning jätsime kõige suuremad pidutsejad veel meist maha.
   Järgmisel hommikul nautisime oma mullivanni ning jalutasime läbi mõisapargi esimesele hommikusöögile abikaasadena. Leppisime külalistega kokku, et peale kella 10 saame seal kokku ja sööme kõik koos. Meil jäi ka päris palju torti järgi...palusime seda hommikusöögi juurde. Üks külaline rääkis vahetult enne tordi saali toomist kui hea tort ikka oli olnud ja et ta nägi seda isegi unes...sain siis uhkelt teatada, et kohe saab ta seda ka ilmsi süüa:D
Jäime oma pulmapäevaga väga rahule...kõik oli täpselt selline nagu unistanud olime ja isegi parem...suutsime oma pidu nautida ning piirduda vaid ühe pisikese pisaraga silmanurgas. Tegemist oli unustamatu päevaga mis jääb meid saatma kogu elu. Nautisin iga hetke sellest päevast ning peigmees ütles, et ei kahetse ühtki senti mis pulmale kulutatud sai ning järgmisel õhtul lendasime oma pulmareisile Itaaliasse ja Lõuna prantsusmaale ning mõned külalised tulid meid lennujaama saatma.
KÕIK OLI IMELINE!

Neikid

Neikid

Ma ei tea miks, aga millegipärast tahan ma restoranid ja reisid ühte blogisse kokku panna, sest nagu ka reisil avastad sa restoranis palju uusi maitseid, kultuure, disaini ja külalislahkust.
Viimane restoranikülastus oli mul sarjast "töökaaslastega põnevaid söögikohti avastamas". Tegime hääletuse ning esikoha napsas endale restoran Neikid, mis asub Toompea külje all vanas ja koduses puumajas. Millegipärast ma armastan just selliseid kohti, kus uus on segatud vana hõnguga või vanasse on loodud uus, aga kõike mis on olnud pole ära hävitatud. Siis jääb alati avastamisrõõmu vanadest asjadest ja tekib palju mõtteid ka sellest, mis on seal varem olnud ning silmale pakub põnevust osav vana ja uue kokku kõlamine.
Neikidis on see väga osavalt lahendatud ning kogu atmosfäär on pehme ja armas ning miski ei jää karjuma vaid pigem paitab vaataja silmi. Näiteks on neil palju rohelisi taimi, mis sobivad imehästi seinamaalingutega, mille märksõnadeks on lihtne ja ilus.
Jõudsime restorani varem ning usun, et selles oli peasüüdlane vihm mis ei lasknud jalutada ja vahepeal arhidektuuri imetleda. Kohale jõudes tervitati meid ning kuna restoranis oli parasjagu vaikne tund ja enamus laudu vabad saime endale ühe suurema nurga kust avanes vaade suveterrassile, mis pakkus mulle mõnusat nostalgiat ning teistele igatsust suve järele. Kohe meie laua kõrval oli armas nukumajake "little Neikid", mis kujutas endast restorani ning kuna meie seltskonnas oli ka titat ootav sõbranna siis sobis see väga hästi teemasse:)
Tellisin eelroaks suitsupardi salati, millel oli kõrval kirsivaht ja palju muud huvitavat, mille välja hääldamine tekitas isegi raskusi rääkimata meelde jätmisest. Lisaks keerukatele koostisosadele maitses salat imehästi ning õhuline vaht tasakaalustas suitsupardi ning salati tugevamat maitset ning lisas põnevust. Töökaaslased proovisid kokkade soovitatud salatit mozzarellaga ning kiidusõnu jätkus päris palju. Seejärel maitsesin tomatisuppi parma singiga ning minu üllatuseks oligi see tomatisupp. Viimased korrad kui olen seda suppi tellinud olen saanud mingi muu kahtlase punast värvi mõksi, mis minumeelest vaid meenutab seda maitset. Supp täitis hästi kõhtu ja pani meid valiku ette kas tellime veel pearoa või magustoidu, sest mõlemat poleks me kindlasti suutnud ära süüa. Meie kui maiasmokkade jaoks oli selge, et tuleb catalana kreem jäätisega. Latte oli kui paitus kõhule, mis on nii täis et ähvardab lõhki minna.
Väga mõnus hiline lõuna või varajane õhtusöök oli ning leppisime kokku, et sellest saab meie traditsioon avastada uusi kohti. Kiitsin töökaaslastele peakoka tööd, sest tean isiklikult, et ta on palju vaeva näinud ning esimene beebi on väga hästi välja tulnud.