Ma ei tea miks, aga millegipärast tahan ma restoranid ja reisid ühte blogisse kokku panna, sest nagu ka reisil avastad sa restoranis palju uusi maitseid, kultuure, disaini ja külalislahkust.
Viimane restoranikülastus oli mul sarjast "töökaaslastega põnevaid söögikohti avastamas". Tegime hääletuse ning esikoha napsas endale restoran Neikid, mis asub Toompea külje all vanas ja koduses puumajas. Millegipärast ma armastan just selliseid kohti, kus uus on segatud vana hõnguga või vanasse on loodud uus, aga kõike mis on olnud pole ära hävitatud. Siis jääb alati avastamisrõõmu vanadest asjadest ja tekib palju mõtteid ka sellest, mis on seal varem olnud ning silmale pakub põnevust osav vana ja uue kokku kõlamine.
Neikidis on see väga osavalt lahendatud ning kogu atmosfäär on pehme ja armas ning miski ei jää karjuma vaid pigem paitab vaataja silmi. Näiteks on neil palju rohelisi taimi, mis sobivad imehästi seinamaalingutega, mille märksõnadeks on lihtne ja ilus.
Jõudsime restorani varem ning usun, et selles oli peasüüdlane vihm mis ei lasknud jalutada ja vahepeal arhidektuuri imetleda. Kohale jõudes tervitati meid ning kuna restoranis oli parasjagu vaikne tund ja enamus laudu vabad saime endale ühe suurema nurga kust avanes vaade suveterrassile, mis pakkus mulle mõnusat nostalgiat ning teistele igatsust suve järele. Kohe meie laua kõrval oli armas nukumajake "little Neikid", mis kujutas endast restorani ning kuna meie seltskonnas oli ka titat ootav sõbranna siis sobis see väga hästi teemasse:)
Tellisin eelroaks suitsupardi salati, millel oli kõrval kirsivaht ja palju muud huvitavat, mille välja hääldamine tekitas isegi raskusi rääkimata meelde jätmisest. Lisaks keerukatele koostisosadele maitses salat imehästi ning õhuline vaht tasakaalustas suitsupardi ning salati tugevamat maitset ning lisas põnevust. Töökaaslased proovisid kokkade soovitatud salatit mozzarellaga ning kiidusõnu jätkus päris palju. Seejärel maitsesin tomatisuppi parma singiga ning minu üllatuseks oligi see tomatisupp. Viimased korrad kui olen seda suppi tellinud olen saanud mingi muu kahtlase punast värvi mõksi, mis minumeelest vaid meenutab seda maitset. Supp täitis hästi kõhtu ja pani meid valiku ette kas tellime veel pearoa või magustoidu, sest mõlemat poleks me kindlasti suutnud ära süüa. Meie kui maiasmokkade jaoks oli selge, et tuleb catalana kreem jäätisega. Latte oli kui paitus kõhule, mis on nii täis et ähvardab lõhki minna.
Väga mõnus hiline lõuna või varajane õhtusöök oli ning leppisime kokku, et sellest saab meie traditsioon avastada uusi kohti. Kiitsin töökaaslastele peakoka tööd, sest tean isiklikult, et ta on palju vaeva näinud ning esimene beebi on väga hästi välja tulnud.
