Thursday, October 16, 2014

Kui palju asju meil tegelikult vaja on?


Me elame materiaalses maailmas, kus enamikel inimestel on väga palju asju. Ometigi tunnevad paljud meist pidevalt puudust. Me kuhjame enda ümber riideid, tehnikat, mööblit ja kõike muud, et olla naabrist paremad või täita enda sees olevat tühja kohta asjadega, mida meil tegelikult vaja ei ole. Neid asju kutsutakse emotsionaalseteks ostudeks. Kõige selle tarbimishulluse juures avastame ennast aegajalt mõtisklemas ka selle üle, et võibolla ei peaks nii palju, aga leiame ennast õigepea kassast tasumas uue punase kampsuni või Chaneli parfüümi eest.
Kas te veel mäletate seriaali "Väike maja Preerias", kus Ingallsite pere elab pisikeses majas ja nende elu tundub väga õnnelik kuigi neil on nii vähe materiaalseid hüvesid. Loomulikult võib siinkohal mõelda, et tegemist on ju filmiga ja päris eluga pole seal mingit pistmis, aga mis on üldse päris elu.
Kas päris élu on kõige uuem I-phone mudel, luksusauto ja brändiriided ja kui palju need asjad meid tegelikult õnnelikumaks teevad või peitub õnn kusagil mujal.
Loomulikult on saja aastaga väga palju muutunud ning paljud tehnikavidinad teevad meie elu kordades lihtsamaks. Võtame näiteks pesumasina, telefoni või arvuti milleta me ei suuda enam oma elu ettegi kujutada. Aga kui palju on tegelikult neid asju, mida me võiksime ostmata jätta. Kas me vajame tõesti iga spordiala jaoks spetsiaalseid jalatseid ja kõigi kleitide juurde sobivas toonis ehteid. Ainuüksi toidupoes ajab kogu valik meil pea ringi käima ning me unistame mõnikord poest kus oleks ainult ühte sorti leiba ja me ei peaks valima väherasvase, soja, pastöriseeritud, kitse ja miljoni teise piimasordi vahel.
Minu kirjutise mõte ei ole manitseda inimesi enam mitte tarbima ja loobuma tänapäeva mugavustest, aga lihtsalt kuhugi peaks piiri tõmbama ja mitte sellest üle astuma. Mina kehtestasin endale sellise reegli, et kui tahan osta uue riideeseme pean vähemalt ühe seisma jäänud eseme ära andma või müüma. Loomulikult lubab minu reegel ka katki läinud eseme ära visata ja päris ribadeks ma asju siiski ei kanna. Toiduga on muidugi palju keerulisem ning ainult mahetoidust söönuks saada tundub väga kulukas ja aeganõudev.
Mõnikord unistan ma oma maakodust, kus oleksid kitsed ja kanad ja lähim naaber asuks vähemalt nii kaugel, et ma saaksin poolpaljalt terrassil kohvi nautida ja kauguses silmi puhata. Seejärel jookseksin ma paljajalu hoovis ringi ja seda olenemata aastaajast, sest teadupärast on lumes paljaste jalgadega käimine väga karastav ja tervislik. Mul oleks ainult need asjad mida ma tõesti vajan ja kõik turundustrikid oleksid minust piisavalt kaugel. Isegi kui telekas ja arvuti neid siiski minuni tuua suudaks puuduks võimalus oma ostusoove rahuldada.Maale kolimine on tegelikult põgenemine, aga kahju kui varsti on see inimeste jaoks ainsaks lahenduseks pääseda turundusinimeste salakavalate trikkide käest.