Beebiootus

Ühel ilusal suvepäeval tundsin, et midagi on teisiti ja et minu sees on vist alguse saanud üks pisike ime. Tegelikult polnud see ju eriti suur üllatus, sest planeerisime titat, aga me ei osanud teda nii ruttu oodata. Järelikult ta tahtis meile tulla ja seda esimesel võimalusel. Sellel hetkel kui kahele positiivsele rasedustestile vannitoas otsa vaatasin valdas mind rahu ja rõõm. Ma ei olnud paanikas, hirmul ega ka rõõmust hullumas, tahtsin vaid tulevasele issile ruttu uudist teatada. Näitasin A-le positiivseid teste ning saime koos rõõmustada. Panin kohe oma naistearsti juurde aja kinni ning ootasin seda väikese ärevusega. "Mõnikord õnnestub see nii kiiresti", ütles mulle naeratav naistearst ja soovis ilusat ootusaega ja andis mulle kaasa esimese pildi meie täpikesest. Kui ma siis kliiniku ukseks välja astusin olin ma otsekui õnneuimas, vati sees, üleni õnnelik. Helistasin kohe A-le ja teatasin talle, et ongi pisike täpike, väike elu minu sees kasvamas. Sel hetkel oleksin tahtnud kõigile uudisest teatada, aga otsustasime et ootame veidi.

Mis edasi? Kus haiglas ma sünnitan? Keda valin endale ämmaemandaks? Kas ta on poiss või tüdruk?

Kuna olen esimest korda beebiootel tekkis mul palju küsimusi. Tegin oma peas väikese järjekorra ja otsustasin et kõige olulisem on valida välja sünnitushaigla ning ämmaemand. Kui ma kunagi olin kindel, et sünnitaksin vaid kõige moodsamas erahaiglas siis nüüd sai esimene ja kiire otsus tehtud pelgalt selle põhjal et ITK-s on parim tehnika. Minu suureks rõõmuks selgus ka see, et selles haiglas saab endale ise ämmaemanda valida. Aga keda valida? Võtsin appi sõber Google ja hakkasin uurima...2 aastat järjest parim ämmaemand, suurepärane inimene, kahe lapse ema, toob päikese välja ja palju muud head- Maila Teramees. Täna võin ka mina tunnistada, et ta tõesti toob päikese välja ning tema vastuvõtult lahkun ma alati hea tujuga.

Raseduse esimene trimester möödus mul väga hästi, olen see õnnelik rase kes ei pidanud wcpotti kallistama ega liiga palju selle pärast muretsema mida süüa saan. Tundsin lõhnu veidi teravamalt ning tahtsin süüa palju värsket nagu näiteks hapukurk, õun ja salatid ning rämpstoit tekitas minus teatavat vastikustunnet, aga muidu olin ma siiski mina ise. Samuti ei võtnud ma raseduse esimeste kuude jooksul kaalus juurde ning ei tundnud ennast halvasti ega olnud eriti väsinud. Minu kallis mees tellis mulle rasedusteemalise raamatu ning ma võisin hakata uurima mis meid ees ootamas on.

Käisime pulmas

Sellel aastal tähistasime minu sünnipäeva sõprade pulmas.
Hommikul kui ärkasime sadas nagu oavarrest ning ma mõtlesin hirmuga, et kas ilm võib selle ilusa päeva ära rikkuda. Ütlen juba etteruttavalt, et ilmaga läks hästi ning võib öelda, et isegi väga hästi eriti kui arvestada sellega, et ilmateade midagi liiga head ei lubanud ning septembrikuu võib Eestis ikka päris külm ja kole olla.
   Tulen siis hommiku juurde tagasi. Päeva esimene käik viis mind juuksurisse, Mari punus mulle natuke ühele küljele ja tegi juustesse kerged lokid. Seejärel suundusin ma Reet Härmati juurde meiki ning jäin tulemusega väga rahule. Ka vihmane ilm oli selleks ajaks päikeseliseks muutunud ning kui lillepoes oli käidud siis võiski sõit Ruhe poole alata.
  Tseremoonia toimus suurel ja romantiliselt kaunistatud terrassil, mis asus kohe mere ääres. Kuna ma olen detailiinimene siis mainin kohe ära, et kõik kaunistused ja nipsasjakesed olid väga ilusad.
Näiteks meeldisid mulle väga pruutpaari nimetähed mis õunapuu otsas rippusid, suured lillepostamendid ja küünlad.
Registreerija pikka juttu ei pidanud ning lõpetas hetk enne vihmasadu justkui oleks ilmataadiga kokku leppinud. Jõudsime pruutpaari õnnitleda ning seejärel pugesime vihmapiiskade eest peitu. Siis oli veidi vaba aega ning ringi käisid maitsvad suupisted. Õigepea lõppes kerge vihmasadu ning päike tuli jälle välja ning algas pildistamine. Kõige vahvamaks üllatuseks oli vikerkaar mis mere kohal pilte kaunistas.
  Mõne aja pärast paluti külalised restoranis lauda istuda. Meie maitsekalt kaunistatud laud oli kohe tantsuplatsi ees ning meie suureks auks ka pruutpaari kõrval. Laual ootas meid kerge tervituspits, milles ei olnud viina ega muud kanget tervitusnapsu, oli hoopis maitsev suupiste kalamarjaga.
Pearoog oli täiesti minu tassike teed, sest selleks oli pardifilee mida ma väga armastan.
  Saime tantsida, buffeest head ja paremat süüa, õues merevaadet nautida, mitmest toredast mängust osa võtta ning minul õnnestus neist üks lausa võita. Õhtu jooksul laulis bänd mulle sünnipäeva puhul ning sain pruutpaarilt kingituseks ühe imeilusatest kimpudest.
  Ma ei hakka iga detaili siia kirja panema ning pruutpaari nimesid ja pilte avalikustama. Aga ütlen veel seda, et nende päev oli ilus, ilm selline mis peaks neile abieluõnne tooma ning pruutpaar oli väga kena, eriti meeldis mulle pruudi kleit. Hilisõhtul kui tort oli söödud ja arvasime, et ametlik osa on nüüd läbi paluti meid õue ning taevalaotuse kattis imeilus ilutulestik.

 

Meil on uus kodu!

Juba päris mitu aastat oleme unistanud oma väikesest aialapist ja sellest et oleks rohkem ruumi ja õhku. Olemegi siis mööda kinnisvaraportaale tuulanud ning päeva lõpuks nentinud, et mida pole seda pole. Kui sisestada otsingusse Tallinn, maja, minimaalselt 100 ruutu ja hoov võis juba midagi leida, aga kui lisada veel üks kriteerium milleks on asukoht kitsenes valik tunduvalt ja seejärel ka sobivas hinnaklassis otsides pidime kurvastama kuna osta polnud midagi. Ja tegelikkuses unistasime me muidugi veidi suuremast majast ning kesklinna lähedusest ja viisakast seisukorrast. Leidsime ligilähedasi objekte, mõned olid liiga kehvas seisus, mõni liiga kallis, üks asus neljal tasandil ja surnuaia kõrval ning ühte ei soovinud omanik müüa :)
Ideaalses maailmas pidi see maja asuma Kesklinnas, Kristiines, Maarjamäel, Nõmmel või Pirital.
Aga kuna ideaalseid asju pole olemas siis ei leidnud me ka maja nendest piirkondadest. Laiendasime oma otsingut, tuulasime juba Viimsi tänavatel ning vaatasime isegi Tallinna piiridest väljapoole. Ühel hetkel avastasin ma enda jaoks ka Peetri. Kahjuks minu kallis abikaasa välistas selle piirkonna ning otsisime edasi ikka endistest kohtadest. Mina ikka aegajalt piilusin ka Rae valla suunas ning sain oma mehe nõusse neid kohti läbi sõitma minema. Alustasime päris kaugelt, Metssea ja Põdra elamurajoonidest, sest need olid rohelised ja looduskaunid kohad. Mina aga ei suutnud ennast sinna elama kujutada ning veensin teda Peetri poole sõitma. Kui olime juba teel koju avastasime Ülemiste järve kõrvalt väga rohelise piirkonna ning ka minu kaasale meeldis see. Kohe kui koju jõudsime sisestasime otsingusse Peetri ja otsisime vaid neid tänavaid mis said eelnevalt ära kaardistatud. Ja oh seda rõõmu kui leidsimegi mõned objektid. Esimene oli liiga suure tee ääres, teine liiga väikese hooviga ja kolmas ning viimane tundus täitsa okey, et vaatama minna. Üllatus oli seda suurem kui vaatasime, et objekti müüb Andrese tuttav ning tegemist on sama majaga mida mõni aeg tagasi meie üks teine tuttav vaatama minna soovitas. Lisaks sellele tuli välja, et ka naaber on teada.

Käisime maja juba järgmisel päeval vaatamas ning vähem kui kuu pärast, täpsemalt 1 juunil kolisime sisse. Saime maja sobivas hinnaklassis, suuri renoveerimistöid see ei vaja ning hoov on isegi soovitust suurem. Tegemist on peaaegu 10 aastat tagasi ehitatud hoonega, mida on müüdud perekonnasiseselt ning mis on väga hästi säilinud. Hoov on avar, majal on kaks terrassi üks hommiku ja päevase päikese jaoks ja teine õhtupäikese nautimiseks. Mul on nüüd vann, Andresel on saun ja lõpuks ometi on meil piisavalt ruumi ja valgust. Lisaks sellele on mul nüüd walk in closet ja nõudepesumasin millest ma juba aastaid unistasin. Maja on väga hästi läbi mõeldud ning palju ümber tegema ei pea, aga veidi siiski. Meie kodu kõige suuremateks plussideks pean ma asukohta, mis võib tunduda mõnevõrra kummalisena kuna esialgu me välistasime Peetri täielikult. Meie maja eest kesklinna on umbes 6- minuti tee, kõrval asub tõeline maakodu, millel on suur kartulipõld ning maakividest kaunis hoone. Mõnikord on kuulata kuke kiremist ning erinevad linnud laulavad ümber meie kodumaja. Me elame linnale nii lähedal, aga samas on tunne nagu oleksime maal.

Elu koeraga

Kui keegi oleks mulle paar aastat tagasi öelnud, et meist Andresega saavad nii suured "koerainimesed" siis ma oleksin nad välja naernud. Andres on alati koeri armastanud, lihtsalt teadsin et korterisse me koera ei võta ja kui siis ehk kunagi kauges tulevikus ja majja millel on suur hoov. Mitte, et mulle ei oleks koerad meeldinud, aga seni oli minu suhtlus koertega piirdunud täditütre Chihuahua paaripäevase hoidmisega ja mõne tuttava koerakese paitamisega. Kui ma laps olin olid meil ka koerad, aga seda vaid seni kuni Tallinnasse kolisin. Olen alati arvanud, et kodu kus elab koer on must ja kuhugi sõita ei saa ning aega kulub palju jne jne.
Nüüd aga ei hooli ma enam sellest kui mu teksapüksid on musti käpajälgi täis, voodi on ära näritud ja põrandat katavad valged karvatupsud. Voodi saab asendada, põrandat peseme nüüd veidi tihedamini ja teksapükse peseb masin. Samuti ei ole mul midagi jalutuskäikude vastu, sest kasu on neist meil mõlemil ja ka selle sõitmise probleemi saab ära lahendada leides hoidja või võttes koer kaasa. Järgmisele puhkusele sõidame üldsegi autoga ja otseloomulikult võtame Hachiko kaasa.

Nüüd tunnen ma tõeliselt suurt rõõmu loodusesse sõitmisest või teiste koertega mängupäevade korraldamisest, sest ma näen kuidas koer seda naudib. Lisaks sellele meeldib mulle Hachi ilusa karvase kasuka eest hoolitseda, temaga koertekoolis käia, teiste koeraomanikega kogemusi vahetada, teda kohvikusse kaasa võtta, talle mänguasju ja konte osta jne.
Meil on põhimõte, et kuna Hach on meie pereliiga siis võtame ta endaga kaasa nii sageli kui võimalik. Lisaks oleme aru saanud, et asjad on ainult asjad ja neid kõiki saab asendada. Hästi veedetud aeg kallite inimestega on ainuke oluline asi siin elus ning kõik koera korraldatud tembud kaalub tema sõprus 1000 korda üle.
Õnneks oleme leidnud mõned koerasõbrad kellel ka endal vahva karvane tegelane on ning saame oma tegemisi ühendada ning mõtteid vahetada.
Kahjuks ei ole Eesti eriti koerasõbralik koht, sest enamik parke (vähemalt mingis osas) on koertele keelatud, ujuda saab ainult spetsiaalses koerterannas ja neid ei ole just palju, meil on nii palju negatiivseid inimesi kes ainult ootavad et mõni koeraomanik oma kutsaga või emme lapsega tema vaatevälja ilmub, et siis midagi õelalt kommenteerida ning ka neid isikuid on küllaga kes arvavad et koera koht on vaid maal ja ka seda siis vaid juhul kui koer on ketis. Mina isiklikult tunnen neile koera ja lapsevihkajatele kaasa, sest minu kogemustel on nad kõik elus kibestunud ja õnnetud inimesed.

Aga meie ei lase ennast öelatest inimestest ja koerakeelumärkidest häirida. Iga vastiku inimese kohta leidub õnneks suur hulk mõnusaid ja positiivseid inimesi ning kohvikud kes koeraga külastajaid ei oota kaotavad vaid kliente, sest ma ei kavatse enamikke neist külastada ka siis kui ilma koerata sööma läheme. Loomulikult saan ma aru peenetest restoranidest, sest nii mõneski on ka väikesed lapsed keelatud. 

Hachi on meiega käinud nii Spas kui kohvikutes ning väga suur hulk matkaradasid ja looduskauneid parke on meil ka külastatud. Saaremaal on kaks tõeliselt koerasõbralikku kohta, milleks on Arensburg spa ja kohvik Mosaiik. Mönus villem ootab enda juurde vaid pisikesi sülekoeri ja see on nende valik, lihtsalt meid ei tule neil enam oodata. Tallinnas on kõige meeldivamad kogemused siiani olnud Kamahousis, Gourmet caffees, Katharinenthalis ja Nopis. Õnneks on Hachi väga seltskondlik ning naudib ka autosõitu. Oleme käinud Tiina Toometi beebikoolis ja hetkel on käsil tarkade koerte koolis kutsikakool. Hach on väga asjalik, õpib kiiresti ning ka kasvab väga kiiresti, sest pisikesest armsast karvapallist on saanud 18 kg kaaluv ilus ja vahva tegelane, aga kasvuruumi veel on :) Varsti on plaanis esimene võistlus "Põhjamaiste kelgukoerte näitus". Tänu Hachile oleme me hakanud palju aktiivsemateks, eriti mina ning kaalume tõsiselt majaostu ning seal majas võiks lisaks koera haukumisele ka lapse naeru kuulda olla. 

Meie uus pereliige Hachiko

See aasta algas meie jaoks väga huvitavalt, sest eelmise aasta viimasel nädalal käisime me Samojeedikutsikaid vaatamas ja armusime neisse valgetesse karvapallidesse.
Andres on juba 4 aastat vahelduva eduga oma koeraunistusest jutustanud ja nüüd õnnestus tal mind ära rääkida. Vaatamisest kutsika võtmise otsuseni läks vast mõni minut ja päevani kui oma jääkarupojakese koju tõime veel vaid nädalake. See aeg tundus nii pikk ja me ei saanud isegi öösiti magada- nii kangesti ootasime oma uut pereliiget Hachikot.

Hachi tähendab Jaapani keeles kaheksa ja Hachiko hellitavalt kaheksa ehk siis kaheksake.
Nimi pärineb samanimelisest filmist, mis räägib Jaapani ja ehk ka maailma kõige kuulsamast ja ustavamast koerast Hachikost kes veel aastaid pärast peremehe surma tal rongil vastas käis. Kaheksa on omakorda Jaapanis hea õnne sümboliks ning me abiellusime kaheksandal kuul, mis sümboliseerib lisaks heale õnnele ka lõpmatust.

Nüüd siis veidi lähemalt. Samojeedi koera peetakse maailma üheks ürgsemaks koeratõuks. Tõug pärineb Siberi samojeedi hõimu heledakarvalistest kelgu- ja jahikoertest. Samojeedidele olid nende koerad väga olulised, neist ei loobutud kergesti. Koerad elasid pererahvaga külg-külje kõrval, magasid koos inimestega püstkojas, soojendasid neid talvel ja räägitakse, et imetasid isegi lapsi.Samojeedi koerte aretuse alguseks võib lugeda aastat 1889, kui inglise loodusuurija Ernest Kilburn Scott tõi uurimisreisilt Siberist kaasa ühe isase ja ühe emase koera.
Samojeedid on väga ilusa valge koheva kasuka ning naeratava suuga sõbralikud koerad. 

Meie kutsikas on kohe kindlasti kõige raskem Samojeedikutsikas :) 
Toon mõned näited, et teid valgustada. Kõigepealt närib Hach kõike mis ette juhtub...jalgu, käsi, põrandat, seinu, voodit,kardinaid, lauajalgu jne. Meil tuleb üks korralik värskendusremont ette võtta kui ta peaks juhuslikult ühel päeval mööbli närimisest tüdinema. Tal on nii palju energiat, et isegi 4 tunnine mängimine, jooksmine ja harjutuste tegemine ei väsita teda. Ta haugub, hüppab voodisse, laulab, tirib riietest, varastab asju pesukorvist ja toimetab nii nagu heaks arvab. Hachi üks hüüdnimedest on tolmuimeja, sest kõik mis ette jääb läheb suhu ja mis kõige hullem- pooled neist neelab ta alla. Niisiis käib meil üks lõputu võitlus, et suhu sattunud esemeid talt kätte saada. Aga minust on saanud juba päris osav asjadeotsija kuigi koeranina vastu, mis tunneb lõhnu umbes 2000 korda paremini kui inimene ei saa ma ilmselt kunagi. 

Kuigi meie kutsikas pole just teab mis lihtne tegelane muudab ta siiski meie päevad nii vahvateks ja tegusateks. Varem poleks mind ükski vägi hommikul kell kaheksa otse voodist tunniajasele jalutuskäigule meelitanud, aga nüüd oleme teinekord lausa 2 h õues ja seda iga ilmaga. Lisaks on Hach nii armas, et teda on lihtsalt võimatu mitte armastada ning ka kõige koerakaugemad inimesed silitavad teda. Põnev on jälgida kuidas meie kuts kasvab ja areneb ning mulle täitsa meeldivad kõik need "koerainimesed" kes märkamatult meie ümber on tekkinud.

Mai khao

Selle kahe nädala jooksul oleme ööbinud mitmes erinevas Phuketi hotellis ja piirkonnas.

Tais on hotellivalik äärmiselt oluline, sest siin puudub selline euroopalik korrapära ja tihtipeale pannakse rõhku neile asjadele mis meie jaoks võibolla nii olulisel kohal ei ole ja võidakse unustada need detailid mida me tähtsaks peame. On hotelle mis on väga ülehinnatud, sest nende ainukeseks plussiks on asukoht kõige enam käidaval tänaval ja puudub isegi elementaarne. Meie tegime põhjaliku eeltöö mille tulemusena ööbisime jamas hotellis ainult 2 ööd ning ülejäänud puhkuse saime kogeda vaid väga head ja suurepärast. Kui teil muidu ei ole kombeks 5 tärni taga ajada ja hea 4 tärnine hotell on rohkem kui küll, nagu meilgi kombeks siis Tai on koht kus ööbida ainult 5 tärnistes hotellides. Ainuke erand oleks muidugi bungalo mõnel paradiisisaarel. Põhjus ei ole kuidagi Egiptuselik tärnide liialdus, kus 5 on võrdne 3-ga vaid selles et siin te saate seda endale lubada ja siin on see jumalik ja sõbralik ja äärmiselt kõrgel tasemel enese hellitamine. Enamik väga häid 5 tärni resorte asuvad imekaunil territooriumil ja neil on oma rand ja suured hoovialad, toad on suuremad kui enamike korterid ja vaated on hingematvad.

Mu kallis abikaasa otsustas et viimased 2 ööd veedame me tõelises luksuses ja laseme ennast hellitada. Lisaks rääkis selle hotelli kasuks ka asukoht lennujaama lähedal ja väga kõrge hinne kõigis broneerimissaitidel. Renessance hotell kuulub hinnatud Marriotti ketti ning asub Mai khao imeilusas rannas. Hotellil on äärmiselt ilus välimus, luksuslikud toad, esmaklassiline teenindus ja maalilised vaated merele ja džunglile. Minu kui detailiinimese jaoks pole siin ühtki viga. Isegi vihmasadu vabandatakse siin tasuta kokteilide ja puuviljadega :) kõik lõhnab imeliselt, vaasides on värsked lilleõied ja teenindajad naeratavad sulle kõikjal. 

Nautisime siin hotellis massaaži mererannas olevas avatud bungalos merelainete ning linnulaulu saatel ja söime hommikusööki privaatsel sillal vaatega tiigile, taimedele ja koskedele.

Õhtuti lõõgastusime vahuvannis ja sõime kuivatatud puuviljakrõpse ning päevitasime privaatsel rannaribal kus lähim inimene oli 50 meetri kaugusel.