Andres on juba 4 aastat vahelduva eduga oma koeraunistusest jutustanud ja nüüd õnnestus tal mind ära rääkida. Vaatamisest kutsika võtmise otsuseni läks vast mõni minut ja päevani kui oma jääkarupojakese koju tõime veel vaid nädalake. See aeg tundus nii pikk ja me ei saanud isegi öösiti magada- nii kangesti ootasime oma uut pereliiget Hachikot.
Hachi tähendab Jaapani keeles kaheksa ja Hachiko hellitavalt kaheksa ehk siis kaheksake.
Nimi pärineb samanimelisest filmist, mis räägib Jaapani ja ehk ka maailma kõige kuulsamast ja ustavamast koerast Hachikost kes veel aastaid pärast peremehe surma tal rongil vastas käis. Kaheksa on omakorda Jaapanis hea õnne sümboliks ning me abiellusime kaheksandal kuul, mis sümboliseerib lisaks heale õnnele ka lõpmatust.
Nüüd siis veidi lähemalt. Samojeedi koera peetakse maailma üheks ürgsemaks koeratõuks. Tõug pärineb Siberi samojeedi hõimu heledakarvalistest kelgu- ja jahikoertest. Samojeedidele olid nende koerad väga olulised, neist ei loobutud kergesti. Koerad elasid pererahvaga külg-külje kõrval, magasid koos inimestega püstkojas, soojendasid neid talvel ja räägitakse, et imetasid isegi lapsi.Samojeedi koerte aretuse alguseks võib lugeda aastat 1889, kui inglise loodusuurija Ernest Kilburn Scott tõi uurimisreisilt Siberist kaasa ühe isase ja ühe emase koera.
Samojeedid on väga ilusa valge koheva kasuka ning naeratava suuga sõbralikud koerad.
Meie kutsikas on kohe kindlasti kõige raskem Samojeedikutsikas :)
Toon mõned näited, et teid valgustada. Kõigepealt närib Hach kõike mis ette juhtub...jalgu, käsi, põrandat, seinu, voodit,kardinaid, lauajalgu jne. Meil tuleb üks korralik värskendusremont ette võtta kui ta peaks juhuslikult ühel päeval mööbli närimisest tüdinema. Tal on nii palju energiat, et isegi 4 tunnine mängimine, jooksmine ja harjutuste tegemine ei väsita teda. Ta haugub, hüppab voodisse, laulab, tirib riietest, varastab asju pesukorvist ja toimetab nii nagu heaks arvab. Hachi üks hüüdnimedest on tolmuimeja, sest kõik mis ette jääb läheb suhu ja mis kõige hullem- pooled neist neelab ta alla. Niisiis käib meil üks lõputu võitlus, et suhu sattunud esemeid talt kätte saada. Aga minust on saanud juba päris osav asjadeotsija kuigi koeranina vastu, mis tunneb lõhnu umbes 2000 korda paremini kui inimene ei saa ma ilmselt kunagi.
Kuigi meie kutsikas pole just teab mis lihtne tegelane muudab ta siiski meie päevad nii vahvateks ja tegusateks. Varem poleks mind ükski vägi hommikul kell kaheksa otse voodist tunniajasele jalutuskäigule meelitanud, aga nüüd oleme teinekord lausa 2 h õues ja seda iga ilmaga. Lisaks on Hach nii armas, et teda on lihtsalt võimatu mitte armastada ning ka kõige koerakaugemad inimesed silitavad teda. Põnev on jälgida kuidas meie kuts kasvab ja areneb ning mulle täitsa meeldivad kõik need "koerainimesed" kes märkamatult meie ümber on tekkinud.
