Kui keegi oleks mulle paar aastat tagasi öelnud, et meist Andresega saavad nii suured "koerainimesed" siis ma oleksin nad välja naernud. Andres on alati koeri armastanud, lihtsalt teadsin et korterisse me koera ei võta ja kui siis ehk kunagi kauges tulevikus ja majja millel on suur hoov. Mitte, et mulle ei oleks koerad meeldinud, aga seni oli minu suhtlus koertega piirdunud täditütre Chihuahua paaripäevase hoidmisega ja mõne tuttava koerakese paitamisega. Kui ma laps olin olid meil ka koerad, aga seda vaid seni kuni Tallinnasse kolisin. Olen alati arvanud, et kodu kus elab koer on must ja kuhugi sõita ei saa ning aega kulub palju jne jne.
Nüüd aga ei hooli ma enam sellest kui mu teksapüksid on musti käpajälgi täis, voodi on ära näritud ja põrandat katavad valged karvatupsud. Voodi saab asendada, põrandat peseme nüüd veidi tihedamini ja teksapükse peseb masin. Samuti ei ole mul midagi jalutuskäikude vastu, sest kasu on neist meil mõlemil ja ka selle sõitmise probleemi saab ära lahendada leides hoidja või võttes koer kaasa. Järgmisele puhkusele sõidame üldsegi autoga ja otseloomulikult võtame Hachiko kaasa.
Nüüd tunnen ma tõeliselt suurt rõõmu loodusesse sõitmisest või teiste koertega mängupäevade korraldamisest, sest ma näen kuidas koer seda naudib. Lisaks sellele meeldib mulle Hachi ilusa karvase kasuka eest hoolitseda, temaga koertekoolis käia, teiste koeraomanikega kogemusi vahetada, teda kohvikusse kaasa võtta, talle mänguasju ja konte osta jne.
Meil on põhimõte, et kuna Hach on meie pereliiga siis võtame ta endaga kaasa nii sageli kui võimalik. Lisaks oleme aru saanud, et asjad on ainult asjad ja neid kõiki saab asendada. Hästi veedetud aeg kallite inimestega on ainuke oluline asi siin elus ning kõik koera korraldatud tembud kaalub tema sõprus 1000 korda üle.
Õnneks oleme leidnud mõned koerasõbrad kellel ka endal vahva karvane tegelane on ning saame oma tegemisi ühendada ning mõtteid vahetada.
Kahjuks ei ole Eesti eriti koerasõbralik koht, sest enamik parke (vähemalt mingis osas) on koertele keelatud, ujuda saab ainult spetsiaalses koerterannas ja neid ei ole just palju, meil on nii palju negatiivseid inimesi kes ainult ootavad et mõni koeraomanik oma kutsaga või emme lapsega tema vaatevälja ilmub, et siis midagi õelalt kommenteerida ning ka neid isikuid on küllaga kes arvavad et koera koht on vaid maal ja ka seda siis vaid juhul kui koer on ketis. Mina isiklikult tunnen neile koera ja lapsevihkajatele kaasa, sest minu kogemustel on nad kõik elus kibestunud ja õnnetud inimesed.
Aga meie ei lase ennast öelatest inimestest ja koerakeelumärkidest häirida. Iga vastiku inimese kohta leidub õnneks suur hulk mõnusaid ja positiivseid inimesi ning kohvikud kes koeraga külastajaid ei oota kaotavad vaid kliente, sest ma ei kavatse enamikke neist külastada ka siis kui ilma koerata sööma läheme. Loomulikult saan ma aru peenetest restoranidest, sest nii mõneski on ka väikesed lapsed keelatud.
Hachi on meiega käinud nii Spas kui kohvikutes ning väga suur hulk matkaradasid ja looduskauneid parke on meil ka külastatud. Saaremaal on kaks tõeliselt koerasõbralikku kohta, milleks on Arensburg spa ja kohvik Mosaiik. Mönus villem ootab enda juurde vaid pisikesi sülekoeri ja see on nende valik, lihtsalt meid ei tule neil enam oodata. Tallinnas on kõige meeldivamad kogemused siiani olnud Kamahousis, Gourmet caffees, Katharinenthalis ja Nopis. Õnneks on Hachi väga seltskondlik ning naudib ka autosõitu. Oleme käinud Tiina Toometi beebikoolis ja hetkel on käsil tarkade koerte koolis kutsikakool. Hach on väga asjalik, õpib kiiresti ning ka kasvab väga kiiresti, sest pisikesest armsast karvapallist on saanud 18 kg kaaluv ilus ja vahva tegelane, aga kasvuruumi veel on :) Varsti on plaanis esimene võistlus "Põhjamaiste kelgukoerte näitus". Tänu Hachile oleme me hakanud palju aktiivsemateks, eriti mina ning kaalume tõsiselt majaostu ning seal majas võiks lisaks koera haukumisele ka lapse naeru kuulda olla.
