Juba päris noore tüdrukuna hakkasin ma rasedust ja sünnitamist kartma. See tundus mulle nii ebaloomulik, et lukuaugust tuleb arbuus välja pressida ning kartsin, et sellest kogemusest näen veel pikalt õudusunenägusid. Mida vanemaks ma sain seda suuremaks läks hirm, sest olin ju juba aastaid teiste poolt räägitud hirmulugusid sünnitamisest enda teadvusesse salvestanud. Räägiti naistest kes üritasid sünnitustoas enesetappu sooritada või sõimasid ja lõid oma abikaasat jalaga.
Kui me otsustasime abikaasaga, et aeg on pere luua siis minu hirmud läksid väiksemaks, sest soov last saada oli suur. Hakkasin teisiti mõtlema ning endale sisendama, et kõik on sellega hakkama saanud ning miks minagi kehvem olen. Mõtlesin, et võibolla ma olen õnnelik ning ma ei kogegi surmamõtteid pähe toovaid valusid. Lugesin positiivsetest sünnilugudest ning vältisin kõike negatiivset.
Kahjuks on aga nii, et kohe kui sa rasedaks jääd hakkavad nii paljud naised sinu ümber oma kõige hirmsamaid sünnilugusid rääkima ning kõik tahavad sulle nüüd rääkida mis sinuga juhtuma hakkab. Kõigepealt sa võtad hirmsasti kaalus juurde, siis tekivad kõrvetised, kõhule tulevad venitusarmid, sa ei jaksa enam midagi teha ja veel miljon muud kohutavat asja ning sellele kõigele järgneb sünnitamine, mis võib kesta mitu päeva ja tekitada põrgupiinu. Kõige rohkem on mulle meediast kõlama jäänud sünnitamise võrdlemine keskaegse piinamisega. Üks sõbranna kirjeldas oma kõige tugevamaid valusid kirvehoopidena selga. Ja tagatipuks sünnib ju laps ning sellega on su oma elu läbi :D, abikaasaga lähevad suhted halvaks ning sa ei ole enam muud kui emme.
Rasedus kulges mul väga hästi, olin rahulik ja rõõmus ning raseduse lõpuks oli kaalunumber kasvanud 12 kg. Mul ei tekkinud venitusarme ning ma suutsin veel päev enne sünnitamist pikalt jalutada (isegi joosta) ning õhtul kella 21-ni loengus istuda. Veidi vähem kui 12h pärast oli mul beebi rinnal.
Aga asun nüüd lõpuks asja juurde ja räägin Sofie sünniloo.
Ärkasin 9. märtsi hommikul (öösel) kell 3 kummalise tundega, et midagi nagu tilgub. Kusjuures voodi jäi täiesti kuivaks. Kui ma siis wc-sse läksin siis olin kindel et mul veed nirisevad. Hakkasin siis perekooli loengut meenutama. Seal õpetati, et tuleb vaadata vete värvust ning kui see on läbipaistev võib veel pikalt kodus olla ja valusid oodata/kannatada, täpsemalt siis kuskil 10h, sest just nii kaua kestab avanemisperioodi esimene pool, mille jooksul tekib 5cm avatust. Lisaks soovitati toimetada, käia pesus ja kasvõi pesu triikida, et mõtteid mujale saada ja aeg kiiremini liiguks.
Panin siis riideid pessu, pakkisin haiglakotti, lugesin sünnitamise kohta, käisin duši all. Kuskil kell 5 ärkas A ja tuli trepist alla vaatama mida ma seal kolistan. Ütlesin talle, et veed tulid ära ja et ta võib veel rahulikult magada, et annan talle teada kui midagi peaks muutuma.
Kui ma pesemise lõpetasin hakkasin tundma, et kõht tõmbab kõvaks ning tekkisid kerged päevade laadsed valud. Polnud kahtlustki, et sünnitustegevus on edasi liikunud. Mõtlesin siis et minu tütre sünnikuupäev on 9. märtsil, sest kell oli alles 5 või 6. Kella 7 ajal tundsin ma juba natuke tihedamaid valusid, mis olid veel talutavad, aga valude vahe oli kahtlaselt lühike. Äratasin oma mehe ülesse ja ütlesin talle et ta võiks igaks juhuks koeraga ära jalutada, sest varsti peaks haiglasse minema. Kui ma haigla infotelefonile helistasin siis kõnele vastanud naine nii ei arvanud. Tema ütles, et hääle järgi otsustades võin veel pikalt kodus olla ja et tulla tasuks siis kui olen juba näost lilla ja enam rääkida ei suuda (täiesti absurd eks). Kuna meil oli ka individuaalse ämmaemanda teenus broneeritud ja ta palus esimesel võimalusel helistada siis võtsime temaga ühendust. Ütlesin, et tuhude vahed on üpris lühikesed ning ta vastas, et sõidame sünnitama.
Teel haiglasse tundsin ma juba veidi tugevamat ja ebameeldivamat valu, sest pidin sundasendis istuma. Käisime ka statoilist läbi, kust mu mees vist kõik pudeliveed ära ostis ja seejärel suundusime Itk vastuvõttu. Seal pidime järjekorras ootama ning tädike leti taga nähvas ühel hetkel mu abikaasale, et andke naise rasedakaart (johhaidii...miks tema peaks üldse teadma mis asi see selline on), kusjuures otsa ta talle ei vaadanud ja tal oli veel teine klient ees. See selleks...tädike leebus päris kiiresti kui kuulis et meil on individuaalne ämmaemanda teenus....nagu what? ja muutus lausa meeldivaks. Selle rääkis ikka ära, et tal on nii raske, tööd on palju ja tema ei peaks üldse praegu seal leti taga istuma....nagu keda huvitab...halloo ma tulin sünnitama. Kui ma mainisin et tahan wc-sse minna siis hüüdis tädike mu mehele, et minge tehke uks lahti. Nagu mida...kell on 8 hommikul ning seina ääres istub terve rivi erakorralisse tulnud patsiente ja ka nende mehi, lapsi. Ma ei soovi nende kõigi ees oma pükse maha võtta ja varahommikust showd korraldada.
Järgmise tädikese käest garderoobis sai mees ka nähvata, et kus naise sussid on...too juba ruttu.
Minuga oli tädi äärmiselt meeldiv, aitas mulle öösärgi selga ja saatis mind sünnitustuppa.
Sünnitustoas oli meie ämmaemand juba kohal ja tervitas meid naeratusega. Kommenteeris veel, et tulin nii rõõmsal sammul. Seejärel hakkas läbivaatust tegema ning ütles , et mul on täisavatus, mille peale ma kohmakalt küsisin, et mida see tähendab. Tegelikult ma teadsin väga hästi, lihtsalt see tuli nii ootamatult. Olin ju arvestanud, et kõik kokku läheb umbes 17h ja oma peas isegi plaani valmis mõelnud, et umbes 5h veel ootan ja siis küsin valuvaigisteid. Järgmisel hetkel ma juba pressisin ning ämmaemand muudkui julgustas mind kogu jõudu kokku võtma ja kolm korda järjest pressima. Ma olin segaduses ja ei saanud eriti hästi aru kuidas ma seda tegema pean ning läks õige mitu pressi kuni ühel hetkel oligi pea näha ja järgmisel hetkel oli beebi sündinud.
Lootevõiga kaetud limane beebi
Mina olen üks neist õnnelikest 2% (kui ma ei eksi) kelle jaoks polnud sünnitus hirmus ega eriti valus kogemus.3
