Aeg on lausa lennates möödunud ning suurem osa rasedusest on juba seljataga. Uskumatu on mõelda, et vähem kui 2 kuu pärast on minu süles beebi, minu tütar ja ma olen ema ja minu abikaasa on isa, meist saavad lapsevanemad. Oleme väga elevil ning ootame seda hetke suure põnevusega.
Tahan juba teada milline meie laps on, kelle nägu tal on ja milline iseloom tal on.
Ükspäev ma mõtisklesin selle üle kuidas siis mu rasedus seni kulgenud on. Päris alguses oli mul terve ports hirme ning mu teadvus koosnes paljude rasedate poolt räägitud ja kirjutatud kogemustel. Kahjuks nii mõnigi neist oli väga negatiivne ning ka rasedusteemalistest raamatutest võis lugeda ohtralt ebameeldivate sümptomite kohta. Mina pean suure rõõmuga ütlema, et seni pole mul esinenud ühtki ebameeldivat või märkimisväärset kogemust. Jah päris alguses oli ka minu nina terav ning higihaisu ja suitsulõhna peale tekkis tahtmine varasemast rohkem kulmu kortsutada. Õhtuti tuli umbes tunnike varem uni peale ning soovisin süüa rohkem värsket ja tervislikku toitu. Aga midagi sellist mis paneks mind ütlema et rase on rõve olla küll ei ole esinenud.
Olen hoopis rasedust nautinud ning keskendunud positiivsele ning üritanud kogu negatiivse energia oma elust eemal hoida. Õnneks on see seni päris hästi õnnestunud. Füüsiliselt on mul jaksu üpris palju ja ma naudin pikki jalutuskäike ja ujumist. Varsti on ees ka esimene joogatund, loodan et ka see on minu jaoks sobiv ja hea kogemus. Usun, et iga rasedus on erinev ning kõigi jaoks ei kulge see teekond nii rahuliku ja sujuvana vaid pigem üle kivide ja kändude, aga tahaksin südamele panna et keskenduda tuleks positiivsele ning paljusid rasedusaegseid vaevusi on võimalik ennetada ja leevendada.
No comments:
Post a Comment