Sellel aastal erines suvi suuresti eelmistest ja mitte ainult seetõttu, et rannailma oli rohkem kui kaks nädalat- lausa kaks kuud vaid sellepärast et ma ei käinud täiskohaga tööl. Oma viimase töösuhte reisibüroos lõpetasin ma ära esimeste suvesoojade saabumisega ning siis ootas ees teadmatus.
Kui mulle pakuti võimalust minna laagrikasvataja koolitusele ja töötada noortelaagrites tundsin, et see võiks olla minu jaoks. Kui sooritasin eksami postiivsele tulemusele oli minu rõõm suur ja siiras.13-nda juuni keskpäeval istusin ma bussi ja asusin Rannapungerja poole teele.
Teel laagrisse õnnestus mul istuda ühe laagrilapse vanuses tüdruku kõrvale ning vestelda temaga maast ja ilmast. See oli äärmiselt põnev jutuajamine ning ma sain tunduvalt targemaks, sest varasemalt puudus mul kokkupuude temavanuste noortega ja kahjuks me ennast selles vanuses enam hästi ei mäleta. Pean tunnistama, et teinekord on lapsed ja noorukid palju targemad ja avatumad kui nendest tükk maad vanemad täiskasvanud ja nendega suhtlemine on lihtne- peab vaid oskama kuulata ja ennast avama.
Esimesel õhtul oli ootusärevus suur, ma ei teadnud kellega hakkan laagrit läbi viima, millised on lapsed, kuidas ma hakkama saan ning kas kõik sujub hästi. Kui kasvataja Gerli uksest sisse astus ja meil oli võimalik natuke juttu ajada minu hirm hajus ning olime valmis lapsi vastu võtma.
Kuna laager kestis kaheksa päeva ei hakka ma üksikasjalikult kõike kirja panema, aga kokkuvõtlikult võin öelda, et lastega töö on küll raske ja tööpäevad venisid meil lausa 16 tunnisteks aga see kõik on seda väärt. Parim tasu raske päeva lõpus on rõõm ja rahulolu laste näos, kallistused enne magama minekut ning teadmine et kõik õnnestus suurepäraselt.
Suve jooksul oli mul võimalus läbi viia laagreid lastega kes erinesid üksteisest väga suurel määral.
Vaatasin kadedusega üliandekaid lapsi kellel oli lisaks kunsti -ja muusikaandele ka väga terav mõistus ning äärmiselt meeldiv suhtlemisoskus. Vestlesin lastega väga erinevatel teemadel ja pean tunnistama, et nende siirus ja avatus on imetlusväärsed.
Ja oli ka hoopis teistsuguseid laagreid, kus oli noormees kes ei saanudki rääkida, poisse kes said kodust kaasa vaid ühe paari sokke, lapsi kes nutsid iga natukese aja tagant, neid kes olid elanud läbi suuri traumasid juba päris pisikestena, lapsi kes elasid lastekodudes jne. Väga valus on vaadata lapse pisaraid, mida valatakse koduse vägivalla ja alkohoolikutest vanemate pärast. Kurb on näha toredate laste nägudest eemaldatud naeratust, mille vanemad on asendanud hirmu ja vihaga. Abituks teeb noore tütarlapse mure kiusavate kaaslaste pärast ning ehmatav on kuulda millistest tingimustes peavad mõned meist elama. Hirmus on mõelda milline tulevik ootab ees noormeest kes iga päev kedagi kägistab ja peksab kuid ometigi nägin ma ka temas siirast last kes suutis mõneks hetkeks unustada kõik julma ja muretult mängudesse sukelduda.
Maailmas on tegelikult ju kõigi jaoks piisavalt toitu, iga inimese südames leidub armastust ja kõigil lastel on õigus ilusale lapsepõlvele. Kahjuks on meie riigi reaalsus midagi muud ja mul on häbi sellises ühiskonnas elada, kus leidub siiani lapsi kes peavad koriseva kõhuga magama minema kui poliitikud kelle pärusmaa oleks seda muuta õgivad selle asemel ennast paksuks. Probleem on olemas ja see on suur ehkki paljud meist ei näe seda peaaegu kunagi kui just kodutunde ja Võsa Petsi saated välja arvata.
Mul on ääretult hea meel kõigi nende spordipäevade, unejuttude, missivõistluste, playboxide, rivistuste, hommikusöökide, lõkkeõhtute, kirjakeste, joonistust ja kõige muu üle, sest see oli üks imeline kogemus ning lapsed on väga kiftid ja andekad. Iial varem pole ma saanud ühe päeva jooksul nii palju armsaid komplimente ning tundnud ennast nii vajaliku ja olulisena. Ma saan mõistusega aru, et mina üksi ei saa maailma muuta ja kõigi laste elu ilusaks muuta, aga olen ääretult õnnelik et sain muuta selle nädala ning loodan et neid muutjaid on palju meie seas ja mul avaneb veel palju selliseid võimalusi.
No comments:
Post a Comment