Praegu on juba september ja Rhodosel käisime me aprilli lõpus-aeg lendab ja veel millise kiirusega.
Ometigi tahan ma sellest fantastilisest reisist ka siia jälje jätta.
Reisi idee tuli ainuisikuliselt mu kallilt abikaasalt, mitte et ma kunagi reisimise vastu oleksin olnud, aga Kreekas oleme me juba käinud ja Tai reisi unistus on juba mitu aastat laagerdunud. Kuna kevad ei ole just kõige parem aeg Phuketile lendamiseks ja üks Soome reisibüroo tegi väga ahvatleva pakkumise ja seda veel viietärnilises hotellis siis otsustasime rõõmsalt minna.
Meie reis algas selliselt, et unustasin oma telefoni koju ja Andres tormas taksoga seda ära tooma ja mina närveerisin sadamas. Jõudsime väga napilt laevale, aga tunne oli hea.
Helsingis veetsime ilusa õhtu minu täditütre juures, kes valmistas maitsva õhtusöögi ja pakkus lahkelt, et sõidutab meid hommikul lennujaama. Selleks tuli ärgata kell 5 hommikul- supper kui on selliseid sugulasi!
Lend oli sujuv ja plaanipärane ning Rhodosel ootasid meid reisiesindajad ja bussid, mis sõidutasid meid meie hotelli. Ööbisime Atlantica Imperial Resort&Spa-s. Internetist olime juba ette ära lugenud, et hotell on suurepärane ja vastuvõtus pakutakse shampanjat ja et toidud on maitsvad ja kõik on imeilus- seda ta oligi, aga...
kõik hinnas pakett kujutab endast ühte hästi õlitatud konveierit, seda eriti sellises suures hotellis nagu Atlantica on ja kui tegemist on couples only ning 5 tärniga siis keskmine vanus on 50+, mis tähendab seda, et ükski laps ei häiri sind basseini ääres ning õhtuti on ping pong ja abba muusika.
Mina enam ei tea kuidas hotelle valida, sest vanade tudisevate paaridega koos päevitades ja õhtustades on kuidagi vähe elu ja särtsu ning basseinitäie lastega kes iga sekundi tagant pommi hüppavad ja kümnes erinevas keeles kisavad ei tahaks ei tahaks ka oma puhkust veeta.
Nüüd ma kõlan nagu kõige suurem vingats üldse kes ei salli ei lapsi ega vanemaid inimesi aga kuidagi on läinud nii, et viimased kaks reisi on olnud sellised äärmused, et kas liiga palju üht või teist ning nüüd tahaks ideaalset varianti asjast :D
Mitte, et me hotelli ja teeninduse ning söökide ja kõige muuga rahule ei jäänud. Lisaks kõigele sellele heale oli Imperialis ka imeilus õueala, kus oli palju ruumi ja keegi ei elanud sul külje all. Hotellis oli ka imeilus spa ja gurmeerestoran ning poed ja üleüldse kõik oli olemas. Lisan mõned pildid-need räägivad rohkem kui tuhat sõna.
Juba järgmisel päeval sõitsime me Rhodose linna ja olime selle saare ilust lummatud.
Imeilus vanalinn, palju ilusaid randasid, imehead toidud ja suurepärane ilm. Jalutasime käsikäes mööda ajaloolise vanalinna kitsaid tänavaid ja meie suureks üllatuseks leidsime Rhodoselt Starbucksi ja oh seda rõõmu meie lemmikkohvi üle. Lindistasime ka pisikese videotervituse.
Arvasime, et kõige ilusamad kohad on juba avastatud, aga saarel jätkus meie jaoks veel üllatusi. Nimelt armusime me muinasjutulisse Lindose linnakesse, mis on ehitatud mäe otsa ja iga ehitis seal on valge ja helesinine ning täpselt sama kaunis nagu Santoronil. Linnaväravas tervitasid turiste eeslid kes pakkusid lahkelt küüti, igal nurgal sai osta värskelt pressitud apelsinimahla- mis maitses jumalikult ja kõik oli lihtsalt nii ilus.
Lidos paistab meie seljataga.
Vesi oli türkiissinine.
Ja kui me arvasime, et kõik kõige ilusam on juba nähtud sõitsime me laevaga Symi saarele. Tegemist on tõeliselt muinasjutulise kohaga. Öeldakse, et Symi saare sadam on kõige kaunim kogu Kreekas ja ma saan selle väitega ainult nõustuda. Neoklassitsistlike majadega ääristatud rannik on kui amfiteater mille ilu võib tundideks imetlema jääda, Andres mõtles et sinna võiks lausa nädalateks minna. Lõunatasime ühes lihtsas sadamaäärses restoranis ja sõime meie jaoks väga erilisi roogasid. Taldrikutel olid kõiksugu mereannid ning erinevad kalad ja selle kõige hea kõrvale rüüpasime me jumalate jooki, mis sealses kliimas maitses tõesti jumalikult.
No comments:
Post a Comment