Maya bay- see tõesti on paradiis

Oleme ennast nüüdseks sisse seadnud Karon beacil eesmärgiga siit saarte ekskursioonidele minna ja ka teisi vaatamisväärsusi külastada. Karon pole minu arvates midagi erilist, ilus pikk ja lai rannajoon on tema põhiliseks plussiks ja muidugi putkade valik on suurem kui Nai harnis.
Minu suureks rõõmuks on siin ka Starbucks ja mõned natuke rohkem poe moodi poed.
Meie hotell on jube võrreldes eelmise imeilusa 5* resordiga. Tuba on viisakas, uus ja kaasaegne aga meil pole näiteks akent. Ma saan aru, et rõdu pole, aga aken? Elame nagu keldris, mis asub kolmandal korrusel. Nüüd aitab kaebamisest, üks öö veel ja saame jälle mõnusasse hotelli. Otsustasime, et siia me ei jää kuigi asume rannast vaid mõnesaja meetri kaugusel.

Täna oli meil varajane äratus 7:30, kiire pesu ja hommikusöök terrassil vaatega tänavale ja Karoni ringile. Seejärel tuli meile minibuss järgi ja me suundusime koos teiste nootega sadamasse.
Sadamas oli väike infotund sellest mis meid merel ees ootab, saime snorgeldamiseks maskid ja lestad ning merehaiguse vastu pisikese imerohu.
Jalutasime meie giidi Keniga laeva poole, loovutasime oma jalanõud ja astusime kiirpaadi pardale.
Mõned neiud jooksid kohe laeva avatud esiossa, aga meile soovitas giid istuda sisse ja keskele.
Suur tänu selle soovituse eest, sest õigepea hakkas mootorpaat lainetes hüppama meeletu kiirusega.
Olen kindel, et ka sellel paadil on kiirusepiirang nagu ka liikluses olevatel autodel, aga siin ju piirangutest kinni ei peeta.

Umbes tunni pärast olime saarel Ko phi phi Maya bay kus filmiti Leonardo Dicaprioga peaosas filmi "The Beach". Meie giid rääkis, et oleme õnnega koos, sest umbes 20 minuti pärast on 200 meetrisel rannajoonel umbes 3000 turisti, aga meie jõudsime varakult.
Tõesti oli mõnus oma imeilusad pildid jäädvustada paradiisisaarel, mille ainuke miinus on turistihordid nii et koos sinuga pole pildil 100 Jaapanlast.
Türkiissinist vett olen ma varem ka näinud, aga nii läbipaistvat mitte ja lumivalget liiva ka mitte.
Üks unistus on jälle täitunud, nägin oma silmaga ära ja usun nüüd.
Nägime paadiummiku ka ära enne lahkumist, mõnel tuli isegi randumiseks järjekorras oodata. Seejärel pakuti meile tõeliselt mahlaseid puuvilju ja me suundusime snorgeldama. Minu suureks rõõmuks õnnestus ka mul seda teha kuigi arvasin, et läätsekandja võib selle lõbu ära unustada.
Nägime küll väga väikeseid kalu, aga ka nemad olid ilusad nende korallrahnude vahel. Kui snorgeldamine tehtud sai käisime ahve vaatamas ja seejärel suundusime Phi phi donile lõunatama.
Järjekordne imeilus rand ja väga maitsev ning viisakas söök. Ekskursiooni lõpetasime Khai Nai saarel kus saime mitu tundi päevitada ja ujuda. Tegemist on saarega mille nimi tähendab tõlkes muna kuna ta pidi ülevalt kõrgelt selline välja nägema. See oli väike saar, vaid 100 sammu ühele ja teist samapalju teisele poole, aga tõeliselt ilus. Saarel oli baar, valge liivaga rand ja vesi oli nii türkiis ja läbipaistev- mida sa hing ikka rohkem ihkad. Nautisime veemõnusid täie raha eest ja varsti jõudiski kätte aeg tagasi suunduda.
1500 bahti (37 meie raha) oli sellise päeva hinnaks paradiisis, arvan et pole palju küsitud... Mugav kliimaga buss, kiire ja mõnus paat, giid, snorgeldamisvarustus, imeilusad rannad, lõunasöök, snäkid ja karastavad joogid.