Similan- siis kui paradiis ja põrgu kokku saavad

Kõige kaunimad paigad maailmas on tihtipeale kõige ohtlikumad ja võib isegi öelda et tegemist on kohtadega kus paradiis saab kokku põrguga.
Ka Phuketi imelisi randu laastas 10 aastat tagasi kohutav tsunami, mille tagajärjel hukkus umbes 225000 inimest. Hiidlaine pühkis oma teelt terveid randu, suuri hotellikomplekse ja purustas tuhandeid perekondi.
Tais kehtib selline huvitav vastuolu et tõeline ilu käib koos millegi koleda või ebameeldivaga, looduse rikkus on kõrvuti kohalike vaesusega, teekond paradiisi on põrgulikult ebameeldiv ja ühe hotelli ebamugavused saavad teises topelt heastatud. Isegi ühe ebameeldiva kaupmehe kogemuse heastab järgmine topeltmõnusa teeninduse ja tai naeratustega ja kohutava hinnaga transpordile järgneb tasuta sõit. Uskumatuna võib kõlada seegi, et kui päike hakkab kõrvetama ja jõuad mõelda- enam ei suuda siis tuleb jahutav tuuleiil või pilv ja kui järgmine mõte on sellest, et basseini ääres võiks mingi muusika mängida siis pannakse peale su lemmiklugu. Üldiselt on kohalikud väga mõnusad, rahulikud ja sõbralikud ja vastiku kogemuse osaliseks võib saada vaid hindudega, kes on siin väga tüütud ja nõmedad.
Teekond paradiisi ehk siis Similani saartele oli meile väga piinarikas kogemus alustades väga varajasest ärkamisest 5:30 , transfeeri hilinemisest, mis toimus meie uneaja arvelt ja jätkates tohutul kiirusel kihutava bussiga ja lõpetades arusaamatult pika peatusega. Sõit sadamasse kestis umbes 2 tundi ja oli väga hirmus, sadamas ootas meid hiigelseltskond pilusid kes kõik ringi siiberdasid ja läbisegi seletasid ja korraks tundus mulle, et oleme ainsad valged inimesed selles rahvamassis. Seejärel jätkus jälle ootamine kuigi esialgse päevakava kohaselt oleksime pidanud juba ammu paadis olema. Kui olin arvanud, et paadisõit on umbes sama vastik kui eelmine kord tuli mul pettuda- see oli pikem, veel kiirem ja kordades vastikum. Seltskond oli täitsa hea, tundus nagu nad panid kõik valged inimesed sadamast meie paati. Kõlab nagu ma oleksin rassist- seda ma ei ole, aga inglise keelt oli tore vaheldus hiina keelele. Meie giid oli väga kummaline, samas oli ta vahva ja sõbralik mees raseeritud kätega. Ta tegi palju oksenalju, mis osutusid tõelisteks mõne aja pärast. Õnneks jäi see nali meil Andresega vahele.
Esimene peatus oli snorgeldamine, aga kahjuks oli mul nii kehv mask et nina ja suu said soolast vett täis igakord kui ma pea vette panin. Minu snorgeldamine jäi lühikeseks, Andres pidas tükk maad kauem vastu ja loomulikult nägi ka rohkem. Kahjuks lubatud kilpkonnasid me ei näinudki. Järgmine peatus oli lõunasöök ühes paradiisirannas, kus oli loomulikult lopsakas loodus, valge liiv ja türkiissinine vesi. Toit oli mõlemal saaretripil väga maitsev ja eriti hea oli kohalik lahtine jäätis ananassitükkidega.
Seejärel jälle snorgeldamine ja lõpuks suundusime põhilisele Similani saarele number 8, kus meile anti tunnike vaba aega. Kujutage ette et sattusite maapealsesse paradiisi, tegite selleks läbi põrguliku  teekonna ja te saate ainult ühe tunni. See oli mõnus tunnike, mis möödus liiga kiiresti, jätsime ülesse vaateplatvormile ronimise ära kuna see oleks võtnud poole meie ajast ja lihtsalt nautisime vett ja rannaliiva. Seejärel veel 1h 15 minutit paadis, jälle tüütu ootamine ja 2,5 h ebameeldivat bussisõitu ilma turvavööta. Tagasi hotelli jõudes olime rampväsinud ja näljased. Einestasime hotellirestoranis kus sõime neljakäigulise tai roogadest koosneva õhtusöögi. Tellisin kokteili, mille jõin ära jääga- elasin korra ohtlikult :) Toit oli suurepärane, filipiinlasest teenindaja jutukas ja meeldiv ning uni meie mägihotellis maitses kui taevalik magustoit,