Patong

Patong on Phuketi kõige lärmakam, suurem ja kurikuulsam kuurort. Olime selle kohta kuulnud ja lugenud väga erinevaid kommentaare ja võib öelda et meid hirmutati päris ära.
Seda suurem oli meie üllatus kui avastasime väga laheda koha ilusa pika rannajoone, kireva ööelu ja uhke kaubamajaga. Bangla road, kus põhimöll toimub oli muidugi kõike muud kui tagasihoidlik ning igal meetril kutsus meid keegi seksikat showd vaatama või pakkus mõni ladyboy (endine mees kellest on saanud "glamuurne"naine) endaga pildistamisvõimalust. Nii palju tantsuposte pole ka keegi vist kunagi oma elus näinud kellel Tai veel külastamata, tundus nagu neid oli iga turisti kohta vähemalt paar tükki. Kohalike baaritüdrukute kohta ütleksin seda, et eriti ilusad nad ei ole ja ammugi mitte seksikad. Enamik neist kandis lühikesi pükse ja t-särki ja tantsida nad ka ei osanud. Väänlesid ümber oma posti sellise näoga nagu nad oleksid päev varem kusagilt külast kohale toodud. Samas mida mina ka tean nende kundede maitse eelistuste kohta. Nägime ka palju räägitud kooslust vana euroopa mees ehk farang koos noore tai tüdrukuga. Mõned neist tüdrukutest olid armsa välimusega, aga kontrast oli ütlemata suur. Enamik neist meestest olid vanad, paksud, kiilakad ja muidu koledad. Muusika, melu ja muu möll oli päris lahe, aga pikka aega pole selles kirjus seltskonnas vast midagi peale hakata. Kõiksugu showd jäid meil külastamata ning õhtu lõppes elu halvimat sushit süües. Lisaks sellele soovitati meile sellist jooki mis maitses nagu puhas siirup- väkk.

Similan- siis kui paradiis ja põrgu kokku saavad

Kõige kaunimad paigad maailmas on tihtipeale kõige ohtlikumad ja võib isegi öelda et tegemist on kohtadega kus paradiis saab kokku põrguga.
Ka Phuketi imelisi randu laastas 10 aastat tagasi kohutav tsunami, mille tagajärjel hukkus umbes 225000 inimest. Hiidlaine pühkis oma teelt terveid randu, suuri hotellikomplekse ja purustas tuhandeid perekondi.
Tais kehtib selline huvitav vastuolu et tõeline ilu käib koos millegi koleda või ebameeldivaga, looduse rikkus on kõrvuti kohalike vaesusega, teekond paradiisi on põrgulikult ebameeldiv ja ühe hotelli ebamugavused saavad teises topelt heastatud. Isegi ühe ebameeldiva kaupmehe kogemuse heastab järgmine topeltmõnusa teeninduse ja tai naeratustega ja kohutava hinnaga transpordile järgneb tasuta sõit. Uskumatuna võib kõlada seegi, et kui päike hakkab kõrvetama ja jõuad mõelda- enam ei suuda siis tuleb jahutav tuuleiil või pilv ja kui järgmine mõte on sellest, et basseini ääres võiks mingi muusika mängida siis pannakse peale su lemmiklugu. Üldiselt on kohalikud väga mõnusad, rahulikud ja sõbralikud ja vastiku kogemuse osaliseks võib saada vaid hindudega, kes on siin väga tüütud ja nõmedad.
Teekond paradiisi ehk siis Similani saartele oli meile väga piinarikas kogemus alustades väga varajasest ärkamisest 5:30 , transfeeri hilinemisest, mis toimus meie uneaja arvelt ja jätkates tohutul kiirusel kihutava bussiga ja lõpetades arusaamatult pika peatusega. Sõit sadamasse kestis umbes 2 tundi ja oli väga hirmus, sadamas ootas meid hiigelseltskond pilusid kes kõik ringi siiberdasid ja läbisegi seletasid ja korraks tundus mulle, et oleme ainsad valged inimesed selles rahvamassis. Seejärel jätkus jälle ootamine kuigi esialgse päevakava kohaselt oleksime pidanud juba ammu paadis olema. Kui olin arvanud, et paadisõit on umbes sama vastik kui eelmine kord tuli mul pettuda- see oli pikem, veel kiirem ja kordades vastikum. Seltskond oli täitsa hea, tundus nagu nad panid kõik valged inimesed sadamast meie paati. Kõlab nagu ma oleksin rassist- seda ma ei ole, aga inglise keelt oli tore vaheldus hiina keelele. Meie giid oli väga kummaline, samas oli ta vahva ja sõbralik mees raseeritud kätega. Ta tegi palju oksenalju, mis osutusid tõelisteks mõne aja pärast. Õnneks jäi see nali meil Andresega vahele.
Esimene peatus oli snorgeldamine, aga kahjuks oli mul nii kehv mask et nina ja suu said soolast vett täis igakord kui ma pea vette panin. Minu snorgeldamine jäi lühikeseks, Andres pidas tükk maad kauem vastu ja loomulikult nägi ka rohkem. Kahjuks lubatud kilpkonnasid me ei näinudki. Järgmine peatus oli lõunasöök ühes paradiisirannas, kus oli loomulikult lopsakas loodus, valge liiv ja türkiissinine vesi. Toit oli mõlemal saaretripil väga maitsev ja eriti hea oli kohalik lahtine jäätis ananassitükkidega.
Seejärel jälle snorgeldamine ja lõpuks suundusime põhilisele Similani saarele number 8, kus meile anti tunnike vaba aega. Kujutage ette et sattusite maapealsesse paradiisi, tegite selleks läbi põrguliku  teekonna ja te saate ainult ühe tunni. See oli mõnus tunnike, mis möödus liiga kiiresti, jätsime ülesse vaateplatvormile ronimise ära kuna see oleks võtnud poole meie ajast ja lihtsalt nautisime vett ja rannaliiva. Seejärel veel 1h 15 minutit paadis, jälle tüütu ootamine ja 2,5 h ebameeldivat bussisõitu ilma turvavööta. Tagasi hotelli jõudes olime rampväsinud ja näljased. Einestasime hotellirestoranis kus sõime neljakäigulise tai roogadest koosneva õhtusöögi. Tellisin kokteili, mille jõin ära jääga- elasin korra ohtlikult :) Toit oli suurepärane, filipiinlasest teenindaja jutukas ja meeldiv ning uni meie mägihotellis maitses kui taevalik magustoit,

Maya bay- see tõesti on paradiis

Oleme ennast nüüdseks sisse seadnud Karon beacil eesmärgiga siit saarte ekskursioonidele minna ja ka teisi vaatamisväärsusi külastada. Karon pole minu arvates midagi erilist, ilus pikk ja lai rannajoon on tema põhiliseks plussiks ja muidugi putkade valik on suurem kui Nai harnis.
Minu suureks rõõmuks on siin ka Starbucks ja mõned natuke rohkem poe moodi poed.
Meie hotell on jube võrreldes eelmise imeilusa 5* resordiga. Tuba on viisakas, uus ja kaasaegne aga meil pole näiteks akent. Ma saan aru, et rõdu pole, aga aken? Elame nagu keldris, mis asub kolmandal korrusel. Nüüd aitab kaebamisest, üks öö veel ja saame jälle mõnusasse hotelli. Otsustasime, et siia me ei jää kuigi asume rannast vaid mõnesaja meetri kaugusel.

Täna oli meil varajane äratus 7:30, kiire pesu ja hommikusöök terrassil vaatega tänavale ja Karoni ringile. Seejärel tuli meile minibuss järgi ja me suundusime koos teiste nootega sadamasse.
Sadamas oli väike infotund sellest mis meid merel ees ootab, saime snorgeldamiseks maskid ja lestad ning merehaiguse vastu pisikese imerohu.
Jalutasime meie giidi Keniga laeva poole, loovutasime oma jalanõud ja astusime kiirpaadi pardale.
Mõned neiud jooksid kohe laeva avatud esiossa, aga meile soovitas giid istuda sisse ja keskele.
Suur tänu selle soovituse eest, sest õigepea hakkas mootorpaat lainetes hüppama meeletu kiirusega.
Olen kindel, et ka sellel paadil on kiirusepiirang nagu ka liikluses olevatel autodel, aga siin ju piirangutest kinni ei peeta.

Umbes tunni pärast olime saarel Ko phi phi Maya bay kus filmiti Leonardo Dicaprioga peaosas filmi "The Beach". Meie giid rääkis, et oleme õnnega koos, sest umbes 20 minuti pärast on 200 meetrisel rannajoonel umbes 3000 turisti, aga meie jõudsime varakult.
Tõesti oli mõnus oma imeilusad pildid jäädvustada paradiisisaarel, mille ainuke miinus on turistihordid nii et koos sinuga pole pildil 100 Jaapanlast.
Türkiissinist vett olen ma varem ka näinud, aga nii läbipaistvat mitte ja lumivalget liiva ka mitte.
Üks unistus on jälle täitunud, nägin oma silmaga ära ja usun nüüd.
Nägime paadiummiku ka ära enne lahkumist, mõnel tuli isegi randumiseks järjekorras oodata. Seejärel pakuti meile tõeliselt mahlaseid puuvilju ja me suundusime snorgeldama. Minu suureks rõõmuks õnnestus ka mul seda teha kuigi arvasin, et läätsekandja võib selle lõbu ära unustada.
Nägime küll väga väikeseid kalu, aga ka nemad olid ilusad nende korallrahnude vahel. Kui snorgeldamine tehtud sai käisime ahve vaatamas ja seejärel suundusime Phi phi donile lõunatama.
Järjekordne imeilus rand ja väga maitsev ning viisakas söök. Ekskursiooni lõpetasime Khai Nai saarel kus saime mitu tundi päevitada ja ujuda. Tegemist on saarega mille nimi tähendab tõlkes muna kuna ta pidi ülevalt kõrgelt selline välja nägema. See oli väike saar, vaid 100 sammu ühele ja teist samapalju teisele poole, aga tõeliselt ilus. Saarel oli baar, valge liivaga rand ja vesi oli nii türkiis ja läbipaistev- mida sa hing ikka rohkem ihkad. Nautisime veemõnusid täie raha eest ja varsti jõudiski kätte aeg tagasi suunduda.
1500 bahti (37 meie raha) oli sellise päeva hinnaks paradiisis, arvan et pole palju küsitud... Mugav kliimaga buss, kiire ja mõnus paat, giid, snorgeldamisvarustus, imeilusad rannad, lõunasöök, snäkid ja karastavad joogid.

Nai harn ja weekend market

Esimesed päevad möödusid meil minu nohu ravides ( peamiselt päikesega) ja ajavahest ning magamatusest taastudes. Peesitasime basseini ääres ja rannas ning nautisime kohalikku kööki ja mahlaseid puuvilju. Eriliseks hitiks on siin saanud kookospiim mida otse kookose seest kõrrega juuakse. Minu suureks üllatuseks maitseb Tai õlu väga hästi ja aitab janu kustutada.
Olen avastanud Tai toitude hulgast söögi nimega Phad Thai, mis kujutab endast nuudleid koos kana, mereandide, mitmesuguste juurviljade ja kastme ning pähklitega.
Selleks, et kuhugi minna tuleb Tais liikuda enamus ajast transpordiga, sest vahemaad on piisavalt pikad ja jalakäijate peale pole keegi mõelnud. Kohalikud sõidavad suures osas rolleritega ringi, aga ka autosid on siin palju teedel ja lisaks sellele on liiklus vasakpoolne ning ühestki eeskirjast siin kinni ei peeta.
Transpordiga on siin keeruline lugu, ühistransporti siin ei eksisteeri turistide jaoks (bussipeatusi pole ja transport sõidab kauge kaarega populaarsetest kuurortitest mööda) ja taksod ning tuk tukid on kallid. Räägitakse isegi mingisugusest tuk tuki maffiast kes pidi seisma ühistranspordi vastu ja hoidma hinnad tohutult kõrged.
Kolmandal päeval tekkis meil tahtmine kuhugi sõita ja läksime vastuvõttu transporti tellima. Hind oli veidi soolane, aga kohe kui meie luksbuss ette sõitis ja viisakas autojuht meid nahkistmetega lõhnastatud sõidukisse sisse aitas tundsime, et oleme teenust kogu raha eest saanud. Lisaks sellele ootas juht meid 4 h turu kõrval ära ja sõidutas tagasi hotelli.
Sõitsime Phuket towni weekend marketile. Tegemist on sellise üpris suure turuga kus müüakse põhimõtteliselt kõike ja enamik kaupa saab andale 100 bahti eest lunastada, mis ei tee rohkem ega vähem kui 2,5 eurot.
Põnev oli vaadata mida kõike kopeeritakse, lausa I- phone uusima mudeli võib endale väikese raha eest osta. Kõige huvitavam osa oli toit- pakuti nii palju selliseid sööke mida ma kunagi näinud ei olnud. Tõeliselt palju tänavatoitu valmis otse meie silme ees. Viisime sealt kaasa küpsetatud vähid kastmes ja minu suurt lemmikut sushit, mille eest pidime maksma vaid 2 eurot.

Ühel hetkel hakkas sadama, sadu muutus iga hetkega tugevamaks ja varsti oli juba tõeline padukas, aga kaupmehed ja ostlejad olid ülichillid, jalutasid vihmas edasi jalad üleni lombis ja meie ka.
Mingi katuselaadne asi seal siiski oli ja pisikestesse putkadesse sai sisse astuda nii et päris läbi me ei vettinud.
Kui hotelli tagasi jõudsime oli väljas tõeline äikesetorm, sellist vihma äikest ja müristamist polegi varem näinud, isegi üks imeilus valge liblikas lendas meie tuppa varjule.
Mul tekkis ikka väike hirm ka selle paugutamise peale, sest ega see torm siin dzunglis pole midagi tagasihoidlikku ja tavapärast meie jaoks.
Täna on meil viimane õhtu Nai harnis ja homme sõidame juba järgmisesse sihtkohta milleks on Karon beach. Käisime veel viimast korda juba armsaks saanud rannarestoranis söömas ja jalutasime päikeseloojangul rannas.
Järgmine postitus tuleb juba uues kohas.

Meie Phuket- esmamuljed

Enne reisile minekut olin ma kerges paanikas kuna paar päeva enne reisi õnnestus mul kohutav nohu saada ja teadupärast on nohuga lendamine päris ohtlik. Hakkasin siis hoogsalt googeldama ja lugesin kõiksugu imeravide kohta ja selle uurimustöö tulemusena toppisin ennast kõiksugu druge'e täis. Jälle pidin ma oma sõnu sööma, et kasutan nüüdsest vaid looduslike ravimeid.                                      Äratus oli meil kell 6 hommikul, sõitsime taksoga sadamasse ja vastikult kõikuva laevaga Helsingisse ja Andrese tubli eeltöö tulemusena astusime sadamast trammi ja trammist Finnairi ekspressbussi, mis meid täpselt lennujaama ette viis. Lennujaamas sättisime ennast Starbucksi kohvikusse ja ootasime oma boardingit. Lendasime jälle Soome firma Finnmatkaga, lennuk oli boing 767 ja istusime blue comfort klassis. Lend oli päris mugav, jalaruumi oli rohkem ja süüa sai korralikult. Minu suureks rõõmuks ei valmistanud ka nohu suuremaid vaevusi ja 10 tunnine lend möödus raamatu abiga üpris kiiresti.
Maandusime kohaliku aja järgi kell 6:45, lennukist väljudes tervitas meid soe õhk ja lennujaama terminalis kahtlane lõhn, just nagu keegi oleks 5 kotitäit kahtlase lõhnaga seepi vaiba sisse määrinud.
Andres vahetas kohe lennujaama ees kohalikku raha ja mina tellisin meile takso. Taksojuht kihutas sellise kiirusega nagu keegi ajaks teda taga ja ma hoidsin hinge kinni peaaegu terve tee. Rahustasin ennast sellega, et ilmselt on nad harjunud sellise liikluskultuuriga ja vaatasin aknast välja. Ah et selline ongu Phuket, meenutab natuke teisi kuurorteid kus käinud oleme aga samas on nii erinev ja omamoodi siiski. Meie esimene hotell asub lõunas Nai harni rannas, territooriumile sõit oli turvatud ja tõkkepuu ning turvamehega. Hotelli vastuvõtus pakuti meile tervitusjooki ja niiskeid rätikuid enda värskendamiseks ning ohtralt Tai naeratusi. Kuna kell polnud rohkem kui 8 siis tuli meil oodata tuppa saamisega ning naeratav teenindaja pakkus meile magamiseks basseini äärt, randa või raamatukogu.
See on huvitav tunne kui tahaksid kõigest väest randa ja imeilusat helesinist ja läbipaistvat vett nautida, aga oled nii väsinud et kardad vees magama jääda :) Lõpuks saime oma toakaardid kätte ja portjee sõidutas meid ja meie kohvrid golfiautoga mäkke.
Nüüd tuleb siis see koht kus ma kiidan meie hotelli, alustan toast. Esiteks on see väga suur, peaaegu sama suur kui terve meie korter. Voodisse mahuks lisaks meile veel mitu inimest ja rõdu kohta võib juba terrass öelda. Ja milline vaade...kui enamasti on valikus kas roheline hoov või bassein ja lisaraha eest meri siis meil on need kõik ja lisaks veel dzungel. Kunagi pole nii olnud, et kõik on olemas...kui on ilus tuba siis on see väike või puudub seif või kui tegemist pole spahotelliga siis puuduvad hommikumantlid ja kui tervituseks on puuviljad siis minibaaris enam tasuta joogid ei tervita jne. Siin on kõik olemas, isegi konditsioneeri saab välja lülitada ja meil on selline pult mis laseb valida näiteks toa koristuse, kutsuda teenindaja, kustutada tuled või panna ette kardinad.
Hotell asub mägisel alal ja on ehitatud mitmele tasandile, basseiniala on jagatud relaxing, laste ja muusikaga tsoonideks ning kõik päevitustoolid on väga mugavad ja ilusad. Meil on valida surfibaari, restorani, fine dining restorani, basseinibaari ja lobby vahel ja mis peamine kõikjal on palju rohelust.

vaade meie terrassilt

Meie hotellituba

Kliima on troopiline ja linnud ning taimed on eksootilised ja palm pole siin midagi erilist.
Teeme väikese uinaku.... 3h ja seejärel läheme näljastena süüa otsima. Õhtu lõpetamegi ilusa vaatega baaris, sööme kohalikku toitu ja seejärel sätime jälle magama.

Kui palju asju meil tegelikult vaja on?

Me elame materiaalses maailmas, kus enamikel inimestel on väga palju asju. Ometigi tunnevad paljud meist pidevalt puudust. Me kuhjame enda ümber riideid, tehnikat, mööblit ja kõike muud, et olla naabrist paremad või täita enda sees olevat tühja kohta asjadega, mida meil tegelikult vaja ei ole. Neid asju kutsutakse emotsionaalseteks ostudeks. Kõige selle tarbimishulluse juures avastame ennast aegajalt mõtisklemas ka selle üle, et võibolla ei peaks nii palju, aga leiame ennast õigepea kassast tasumas uue punase kampsuni või Chaneli parfüümi eest.
Kas te veel mäletate seriaali "Väike maja Preerias", kus Ingallsite pere elab pisikeses majas ja nende elu tundub väga õnnelik kuigi neil on nii vähe materiaalseid hüvesid. Loomulikult võib siinkohal mõelda, et tegemist on ju filmiga ja päris eluga pole seal mingit pistmis, aga mis on üldse päris elu.
Kas päris élu on kõige uuem I-phone mudel, luksusauto ja brändiriided ja kui palju need asjad meid tegelikult õnnelikumaks teevad või peitub õnn kusagil mujal.
Loomulikult on saja aastaga väga palju muutunud ning paljud tehnikavidinad teevad meie elu kordades lihtsamaks. Võtame näiteks pesumasina, telefoni või arvuti milleta me ei suuda enam oma elu ettegi kujutada. Aga kui palju on tegelikult neid asju, mida me võiksime ostmata jätta. Kas me vajame tõesti iga spordiala jaoks spetsiaalseid jalatseid ja kõigi kleitide juurde sobivas toonis ehteid. Ainuüksi toidupoes ajab kogu valik meil pea ringi käima ning me unistame mõnikord poest kus oleks ainult ühte sorti leiba ja me ei peaks valima väherasvase, soja, pastöriseeritud, kitse ja miljoni teise piimasordi vahel.
Minu kirjutise mõte ei ole manitseda inimesi enam mitte tarbima ja loobuma tänapäeva mugavustest, aga lihtsalt kuhugi peaks piiri tõmbama ja mitte sellest üle astuma. Mina kehtestasin endale sellise reegli, et kui tahan osta uue riideeseme pean vähemalt ühe seisma jäänud eseme ära andma või müüma. Loomulikult lubab minu reegel ka katki läinud eseme ära visata ja päris ribadeks ma asju siiski ei kanna. Toiduga on muidugi palju keerulisem ning ainult mahetoidust söönuks saada tundub väga kulukas ja aeganõudev.
Mõnikord unistan ma oma maakodust, kus oleksid kitsed ja kanad ja lähim naaber asuks vähemalt nii kaugel, et ma saaksin poolpaljalt terrassil kohvi nautida ja kauguses silmi puhata. Seejärel jookseksin ma paljajalu hoovis ringi ja seda olenemata aastaajast, sest teadupärast on lumes paljaste jalgadega käimine väga karastav ja tervislik. Mul oleks ainult need asjad mida ma tõesti vajan ja kõik turundustrikid oleksid minust piisavalt kaugel. Isegi kui telekas ja arvuti neid siiski minuni tuua suudaks puuduks võimalus oma ostusoove rahuldada.Maale kolimine on tegelikult põgenemine, aga kahju kui varsti on see inimeste jaoks ainsaks lahenduseks pääseda turundusinimeste salakavalate trikkide käest.

Suvi, mis pani mõtlema

Sellel aastal erines suvi suuresti eelmistest ja mitte ainult seetõttu, et rannailma oli rohkem kui kaks nädalat- lausa kaks kuud vaid sellepärast et ma ei käinud täiskohaga tööl. Oma viimase töösuhte reisibüroos lõpetasin ma ära esimeste suvesoojade saabumisega ning siis ootas ees teadmatus.
Kui mulle pakuti võimalust minna laagrikasvataja koolitusele ja töötada noortelaagrites tundsin, et see võiks olla minu jaoks. Kui sooritasin eksami postiivsele tulemusele oli minu rõõm suur ja siiras.13-nda juuni keskpäeval istusin ma bussi ja asusin Rannapungerja poole teele.

Teel laagrisse õnnestus mul istuda ühe laagrilapse vanuses tüdruku kõrvale ning vestelda temaga maast ja ilmast. See oli äärmiselt põnev jutuajamine ning ma sain tunduvalt targemaks, sest varasemalt puudus mul kokkupuude temavanuste noortega ja kahjuks me ennast selles vanuses enam hästi ei mäleta. Pean tunnistama, et teinekord on lapsed ja noorukid palju targemad ja avatumad kui nendest tükk maad vanemad täiskasvanud ja nendega suhtlemine on lihtne- peab vaid oskama kuulata ja ennast avama.

Esimesel õhtul oli ootusärevus suur, ma ei teadnud kellega hakkan laagrit läbi viima, millised on lapsed, kuidas ma hakkama saan ning kas kõik sujub hästi. Kui kasvataja Gerli uksest sisse astus ja meil oli võimalik natuke juttu ajada minu hirm hajus ning olime valmis lapsi vastu võtma.
Kuna laager kestis kaheksa päeva ei hakka ma üksikasjalikult kõike kirja panema, aga kokkuvõtlikult võin öelda, et lastega töö on küll raske ja tööpäevad venisid meil lausa 16 tunnisteks aga see kõik on seda väärt. Parim tasu raske päeva lõpus on rõõm ja rahulolu laste näos, kallistused enne magama minekut ning teadmine et kõik õnnestus suurepäraselt.

Suve jooksul oli mul võimalus läbi viia laagreid lastega kes erinesid üksteisest väga suurel määral.
Vaatasin kadedusega üliandekaid lapsi kellel oli lisaks kunsti -ja muusikaandele ka väga terav mõistus ning äärmiselt meeldiv suhtlemisoskus. Vestlesin lastega väga erinevatel teemadel ja pean tunnistama, et nende siirus ja avatus on imetlusväärsed.

Ja oli ka hoopis teistsuguseid laagreid, kus oli noormees kes ei saanudki rääkida, poisse kes said kodust kaasa vaid ühe paari sokke, lapsi kes nutsid iga natukese aja tagant, neid kes olid elanud läbi suuri traumasid juba päris pisikestena, lapsi kes elasid lastekodudes jne. Väga valus on vaadata lapse pisaraid, mida valatakse koduse vägivalla ja alkohoolikutest vanemate pärast. Kurb on näha toredate laste nägudest eemaldatud naeratust, mille vanemad on asendanud hirmu ja vihaga. Abituks teeb noore tütarlapse mure kiusavate kaaslaste pärast ning ehmatav on kuulda millistest tingimustes peavad mõned meist elama. Hirmus on mõelda milline tulevik ootab ees noormeest kes iga päev kedagi kägistab ja peksab kuid ometigi nägin ma ka temas siirast last kes suutis mõneks hetkeks unustada kõik julma ja muretult mängudesse sukelduda.

Maailmas on tegelikult ju kõigi jaoks piisavalt toitu, iga inimese südames leidub armastust ja kõigil lastel on õigus ilusale lapsepõlvele. Kahjuks on meie riigi reaalsus midagi muud ja mul on häbi sellises ühiskonnas elada, kus leidub siiani lapsi kes peavad koriseva kõhuga magama minema kui poliitikud kelle pärusmaa oleks seda muuta õgivad selle asemel ennast paksuks. Probleem on olemas ja see on suur ehkki paljud meist ei näe seda peaaegu kunagi kui just kodutunde ja Võsa Petsi saated välja arvata.

Mul on ääretult hea meel kõigi nende spordipäevade, unejuttude, missivõistluste, playboxide, rivistuste, hommikusöökide, lõkkeõhtute, kirjakeste, joonistust ja kõige muu üle, sest see oli üks imeline kogemus ning lapsed on väga kiftid ja andekad. Iial varem pole ma saanud ühe päeva jooksul nii palju armsaid komplimente ning tundnud ennast nii vajaliku ja olulisena. Ma saan mõistusega aru, et mina üksi ei saa maailma muuta ja kõigi laste elu ilusaks muuta, aga olen ääretult õnnelik et sain muuta selle nädala ning loodan et neid muutjaid on palju meie seas ja mul avaneb veel palju selliseid võimalusi.

Meie teine

Sellel aastal veetsime me oma pulma- aastapäeva Saaremaal. Ööbisime Muhus Lucher&Mathiseni veinitalus kus on restoran Muhk täitsa olemas, aga õhtustama sõitsime me Kuressaarde Arensburgi. Teist kiidan ma hästi palju, aga veinitaluga me päris rahule ei jäänud. Idee on muidugi romantiline ja põnevust tekitav, aga teostus jätab soovida. Kodulehel välja reklaamitud viinamarjapõllud, esmaklassiline maitsvate roogadega restoran ja Eesti oma vein meelitasid ka meid uudistama. Loomulikult oli Muhu loodus imeilus, saime ka tähistaevast nautida ning ka tuba oli puhas ja korralik, aga millega me rahule ei jäänud olid teenindus, hinnad, restoran ja reklaamitud viinamarjapõllud. See on muidugi tervitatav, et meil siin väikeses Eestis tehakse midagi oma kätega ära ja leidub talupidajaid kes soovivad kliente võõrustada. Ma ei taha siinkohal pikemalt rääkida sellest kogemusest ning üldsegi mitte ei taha ma öelda, et veinitalu ei peaks külastama, lihtsalt meie ootustele ja standarditele see kahjuks ei vastanud ning hinna ja kvaliteedi suhe polnud ka hea.

Rhodos

Praegu on juba september ja Rhodosel käisime me aprilli lõpus-aeg lendab ja veel millise kiirusega.
Ometigi tahan ma sellest fantastilisest reisist ka siia jälje jätta.
Reisi idee tuli ainuisikuliselt mu kallilt abikaasalt, mitte et ma kunagi reisimise vastu oleksin olnud, aga Kreekas oleme me juba käinud ja Tai reisi unistus on juba mitu aastat laagerdunud. Kuna kevad ei ole just kõige parem aeg Phuketile lendamiseks ja üks Soome reisibüroo tegi väga ahvatleva pakkumise ja seda veel viietärnilises hotellis siis otsustasime rõõmsalt minna.

Meie reis algas selliselt, et unustasin oma telefoni koju ja Andres tormas taksoga seda ära tooma ja mina närveerisin sadamas. Jõudsime väga napilt laevale, aga tunne oli hea.
Helsingis veetsime ilusa õhtu minu täditütre juures, kes valmistas maitsva õhtusöögi ja pakkus lahkelt, et sõidutab meid hommikul lennujaama. Selleks tuli ärgata kell 5 hommikul- supper kui on selliseid sugulasi!

Lend oli sujuv ja plaanipärane ning Rhodosel ootasid meid reisiesindajad ja bussid, mis sõidutasid meid meie hotelli. Ööbisime Atlantica Imperial Resort&Spa-s. Internetist olime juba ette ära lugenud, et hotell on suurepärane ja vastuvõtus pakutakse shampanjat ja et toidud on maitsvad ja kõik on imeilus- seda ta oligi, aga...
kõik hinnas pakett kujutab endast ühte hästi õlitatud konveierit, seda eriti sellises suures hotellis nagu Atlantica on ja kui tegemist on couples only ning 5 tärniga siis keskmine vanus on 50+, mis tähendab seda, et ükski laps ei häiri sind basseini ääres ning õhtuti on ping pong ja abba muusika.

Mina enam ei tea kuidas hotelle valida, sest vanade tudisevate paaridega koos päevitades ja õhtustades on kuidagi vähe elu ja särtsu ning basseinitäie lastega kes iga sekundi tagant pommi hüppavad ja kümnes erinevas keeles kisavad ei tahaks ei tahaks ka oma puhkust veeta.

Nüüd ma kõlan nagu kõige suurem vingats üldse kes ei salli ei lapsi ega vanemaid inimesi aga kuidagi on läinud nii, et viimased kaks reisi on olnud sellised äärmused, et kas liiga palju üht või teist ning nüüd tahaks ideaalset varianti asjast :D

Mitte, et me hotelli ja teeninduse ning söökide ja kõige muuga rahule ei jäänud. Lisaks kõigele sellele heale oli Imperialis ka imeilus õueala, kus oli palju ruumi ja keegi ei elanud sul külje all. Hotellis oli ka imeilus spa ja gurmeerestoran ning poed ja üleüldse kõik oli olemas. Lisan mõned pildid-need räägivad rohkem kui tuhat sõna.

   Imeilus merevaatega terrass ja mõnusad baldahiinid.
                                                                                     

Juba järgmisel päeval sõitsime me Rhodose linna ja olime selle saare ilust lummatud.

Imeilus vanalinn, palju ilusaid randasid, imehead toidud ja suurepärane ilm. Jalutasime käsikäes mööda ajaloolise vanalinna kitsaid tänavaid ja meie suureks üllatuseks leidsime Rhodoselt Starbucksi ja oh seda rõõmu meie lemmikkohvi üle. Lindistasime ka pisikese videotervituse.

Arvasime, et kõige ilusamad kohad on juba avastatud, aga saarel jätkus meie jaoks veel üllatusi. Nimelt armusime me muinasjutulisse Lindose linnakesse, mis on ehitatud mäe otsa ja iga ehitis seal on valge ja helesinine ning täpselt sama kaunis nagu Santoronil. Linnaväravas tervitasid turiste eeslid kes pakkusid lahkelt küüti, igal nurgal sai osta värskelt pressitud apelsinimahla- mis maitses jumalikult ja kõik oli lihtsalt nii ilus. 

Lidos paistab meie seljataga.

Vesi oli türkiissinine.

Ja kui me arvasime, et kõik kõige ilusam on juba nähtud sõitsime me laevaga Symi saarele. Tegemist on tõeliselt muinasjutulise kohaga. Öeldakse, et Symi saare sadam on kõige kaunim kogu Kreekas ja ma saan selle väitega ainult nõustuda. Neoklassitsistlike majadega ääristatud rannik on kui amfiteater mille ilu võib tundideks imetlema jääda, Andres mõtles et sinna võiks lausa nädalateks minna. Lõunatasime ühes lihtsas sadamaäärses restoranis ja sõime meie jaoks väga erilisi roogasid. Taldrikutel olid kõiksugu mereannid ning erinevad kalad ja selle kõige hea kõrvale rüüpasime me jumalate jooki, mis sealses kliimas maitses tõesti jumalikult.